Agora (2009)

Ajaloofilmide teemal ka jätkame. "Agora" jutustab kuulsa Aleksandria naisfilosoofi Hypatia elust ja surmast. Või vähemalt nime poolest, sest filmi põhirõhk on tolle aja (4.-5. sajand eKr) usulistel rahutustel, mille käigus kristlased Aleksandrias, ja kogu Rooma impeeriumis üldiselt, võimu võtavad. Iseenesest ei oleks mul midagi vaatamise vastu, kuidas vaimse hälbega inimesed üksteist oma kujuteldavate sõprade nimel veriseks tombuks peksavad, aga ma lootsin veidi suuremat keskendumist peategelasele ja hellenistlikuule filosoofiale üldiselt. "Agora" aga seob need kaks teemat ja tegevusliini veidi vägivaldselt, lisades muidu üsna ajalootruusse sündmustikku Hypatia kristlaseks hakanud endise orja; samuti on Hypatia sõber ja tolleaegne rooma prefekt Orestes tehtud naise kunagiseks õpilaseks ja kosilaseks.

Nagu me teame, tähendas "filosoofia" tol ajal enam-vähem kõiki teadusi, kaasa arvatud matemaatikat ja astronoomiat. See osa filmist, mis Hypatia filosofeerimist puudutab, näitabki põhiliselt, kuidas ta taevakehade liikumise üle juurdleb. Kahjuks ei minda mõtlejate töösse ja elu-olusse kuigi süvitsi, vaid kogu teadus toimub nagu Archimedesel, Newtonil ja mängufilmide tegelastel kombeks, st geniaalsed mõtted kargavad inimestele pähe, kui kaamera on neile suunatud ja keegi ütleb või teeb kogemata midagi asjassepuutumatut. Samas võiks asi ka hullem olla, nagu me paljude kinematograafiliste äparduste näitel teame – vähemasti ei osale Hypatia teaduslike katsete vahepeal mõnes lääges armastusloos ega ole palju idealiseeritum kui ajalooallikad lubavad.

Hypatiat kehastab muide Muumia-filmidest tuttav Rachel Weisz, kelle valimine oli minu arvates küll möödapanek. Ma saan aru, et paljude noorema generatsiooni filmivaatajate ja -tegijate kujutlusis on ta mainitud rollide tõttu loodud teadlast mängima, aga tegelikult ta lihtsalt ei sobi tõsiseks ja väärikaks filosoofiks. Olgu, vähemalt ei näe ta välja nagu sekspomm ega ei käitu nagu seltskonnatibi (ehkki enne "Agora" vaatamisega alustamist ma kohati lausa kartsin, et asjad nõnda lähevad), aga lapselik vaimustus ta näos ei sobi küll kuidagi tema näideldud ametiga. Teda on lihtsalt meeldiv vaadata, aga rolli tõeliselt sobimise osas peaks tema koht olema mõnes kerges draamafilmis, või siis "Tuulest viidud" uues ekraniseeringus.

Teised olulisemad tegelased on nagu nad on – "Agora" astub samasse ämbrisse kui mitmed muud (piiratud eelarvega) ajaloolised filmid ja palkab pundi noori, ehkki võibolla lootustandvaid näitlejaid ja püüab neid sobitada kuulsate inimeste rollidesse. Liigagi tihti aga üritavad need noored oma lahedaid tänapäevaseid käitumismaneere vanasse aega üle viia, ning kui nende tegelased filmi käigus vanemaks saavad, ei oska nad enam midagi edasi teha. Ka siin vallas ei ole "Agora" läbikukkumine ega sugugi kõige hullem niisugustest näidetest, aga tõeliselt häid ja aastateks meelde jäävaid filme ei saavutata ilma sedasorti detailidele tähelepanu pööramata.

Selles mõttes ongi "Agora" keeruline film arvustada, et ta ei lähe otseselt üheski valdkonnas võssa, aga palju "vohh!"-momente ka ei teki. Ajalooline täpsus on muljetavaldav, ent oluliste teemade (nt filosoofia) pealiskaudse käsitlemise pärast oli kahju. Suures ulatuses kivist ja puust tehtud lavakujunduse kaudu tuli Rooma-aegse Aleksandria taasloomine hästi välja, aga mõnes lõigus jäi tunne, nagu oleksid temaatilised objektid (sambad, ehitised) laotud vaid ühelt küljelt jälgitava teatrilava jaoks. Samas, küsitavad tegelaskujud nagu too ristiusust vaimustunud ori ei kulutanud liiga palju ekraaniaega ning tõeks ei saanud ka minu suurim kartus, et arulageda usuvägivalla kujutamine viib mingist hetkest "mõõdukate" kristlaste ülistamiseni. Kõik kokku nauditav, ehkki vigadega film, mis seletab lahti taas ühe vähemtuntud peatükki ajaloost ja tõstatab huvitavaid küsimusi nii mineviku tõlgendamise kui kinokunsti arengute kohta.

7/10