Halbade Filmide Kaitseala

Conan the Barbarian (2011)

2011-12-05T06:28:00.000-08:00

TAGLINE:
Enter an age undreamed of!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Conan võitleb meritähe-kultusega. Antropomorfse maisitõlviku kultus - you're next!

HOMOEROOTIKA:
Filmi peale on kokku ainult üks näide, aga see-eest paljuütlev ja kaugeleulatuvate implikatsioonidega: nimelt pääsevad Conani kodukülas aega teenima ainult need noormehed, kes suudavad, muna suus, ümber künka joosta. Ma... ma ei taha seda teemat rohkem arutada.

"Teisel pool musta vänta", peatükk I: "Conan kaotab oma süütuse"

LAIBALOENDUS:
Väidetavalt tapetakse ekraanil 107 inimest. Ise ma tõesti üle ei lugenud, sest olin filmi selleks ajaks oma arvutist hügieenilistel kaalutlustel juba eemaldanud. 107 pole tänapäevase märuli kohta küll eriline suursaavutus, aga seda võib öelda, et (odavat) vägivalda ning brutaalseid stseene on ohtralt. Tegelikult täiesti mõttetult palju - slasheri vaatamise tunne tekib ja haigutama ajab, ehkki Jason Momoa (või Boboa või misiganes ta nimi oli) vehib mõõgaga päris osavasti.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Teeme nii, et ma püüan stoorit niipalju edasi anda, kui ma sellest aru sain, ja siis te otsustate ise.

Soome TV kättesaamisega oli omal ajal tükk tööd.

Kusagil põhjamaal elab rahvas, keda kutsutakse kimmerlasteks. Nende ühiskond on pehmelt öeldes kummaline. Ehkki on näha, et nad saavad täiesti rentaabli kivist vesiveski ehitamisega hakkama, on nad nii machod, et elavad mingites okste vahele tõmmatud nahkadest hüttides, mis isegi paleoliitikumi aegsetele euronõuetele vastanud poleks. Kimmerlaste maal elab teiste seas ka poiss nimega Conan, kes sündis lahinguväljal (ma ütlen, need kimmerlased on nii machod, et võtavad isegi üheksandat kuud rasedad naised sõtta kaasa).

Ühel päeval tuleb Conani kodukülla mingit fossiilset meritähte kummardav bande. Kuna nende pühalt okasnahkselt on üks jätke puudu, siis asuvad nad kohaliku sepikoja all paleontoloogilisi väljakaevamisi teostama, sest nendega kaasas olev teismeline gootitibi ütleb, et just sealt võib seda leida. Et musta silmapliiatsit armastavad kahvatud 14-aastased neiud tavaliselt ei valeta, leitaksegi puuduv tükk üles. Väljakaevamiste käigus saab kogu külarahvas peale Conani surma, sest vanaajal polnud paleontoloogia selline pussyde hobi nagu tänapäeval.

Meie jumal sittus mulle pihku! See on märk!

Umbes siin lõpebki loo koherentne osa. Erinevalt 1982. aasta versioonist ei panda noort Conanit ratast ringi ajama, vaid ta kasvab niisamagi kaadrite vahepeal suureks. Põhimõtteliselt näeb filmi edasine kulg nii välja, et kedagi tapetakse, siis tõstab keegi mingi eseme pea kohale (mõõga/imiku/rabeleva vaenlase) ja röögib täiest kõrist, ning siis näitab kaamera pahalasi, kes omaette sehkendavad. See muster kordub ikka ja jälle kuni filmi lõpuni.

Üks vaenlastest on ka Nina Hagen

Kurjamid, muide, sõidavad maad mööda ringi sõjalaevas, mida veavad elevandid ja režissööri haige mõistus. Puhtjuhuslikult on tegu samade tüüpidega, kes omal ajal Conani küla rüüstasid, ja meie suureks kasvanud barbar on nendega kohtudes kogu aeg pettunud, et vanad sõbrad teda ära ei tunne.

Vaenlaste pealiku tapab Conan vist puhtast halastusest - too on oma jumalikku meritähte nii kiindunud, et hõõrub seda pidevalt oma näo vastu, kuni see sinna õnnetult kinni jääb. Karta on, et varem või hiljem oleks ta ennast nagunii kogemata ära tapnud, sest võitluses kasutab ta mingil põhjusel kahte kokkuteibitud Türgi mõõka (ainus viis, kuidas kaks head relva saab olla viletsam kui üks hea relv).

Hea kombinatsioon - halb kombinatsioon

Ma ei tea, mis teie arvate, aga minu arust on uus Conani-film äärmiselt lollakas.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks pole ükski siin mängivatest näitlejatest Schwarzenegger, nii et ühtki head one-linerit ei kõla.

Ehitustehniliste ohutusnõuete eiramine on selle filmi üks väikseimaid probleeme.

TOBE POLIITILINE SISU:
Jumal tänatud, ei ole. Kõige lähedasem asi üleüldse mingisugusele poliitilisele sõnumile on täiskasvanud Conani esimene seiklus, kus ta oma neegrist sidekickiga orje vabastama läheb. Samas on siin pehmendavaks asjaoluks see, et "vabastamist" alustavad nad mäe otsast orjalaagri peale suurte kivirahnude veeretamisega.

MEELDEJÄÄV SURM:
Hehehehee, mõned ikka on. Minu lemmikuks oli vast see, kuidas Conan ühe kinnivõetud pahalase kiviheitemasinaga teiste pahalaste laagrisse tulistab. Meenutab veidi Indiana Jones'i (kuri)kuulsat külmkapistseeni.

Fremenite capoeira-etendus ei püstitanud publikurekordeid.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Tutkit. Moria kaevandused (ja mõned muud "Sõrmuste Isanda" lavakujundusest pätsatud elemendid) varisesid ainult kokku.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kõik režissöörid, kes vanadest filmidest uusversioone teevad, tuleks rattale tõmmata.

Titshot!

2/10

The 300 Spartans (1962)

2011-10-27T15:25:00.000-07:00

Mul ei ole üldiselt südant vanaaegsete Technicolor-kostüümidraamade üle nalja teha - kogu nende grandioossest paatosest hoolimata (või just selle tõttu) on neid mõnus vaadata kui südamega tehtud ning vaatemängulisi filme. Käesoleva teose üle aga kavatsen ma ilkuda küll.

Lambda-lambda-lambda... Kreeka tähestik on ikka igav, raisk.

Usinad orjad ehitasid laagris Xerxese telgi ette kivitrepi.

Kõigepealt räägiksin ma lühidalt stoorist. Noh, ega see suurem asi pole. On mingid pärslased, kelle väidetavalt miljonimeheline armee - ehkki üle saja kordagi ekraanile ei ilmu - üritab maailma vallutada. Nende vastu seisab Sparta-nimeline riik, kelle sõjalise võimekuse peale kõik mittepärslased loodavad, kuigi ma ei näe põhjust - spartalased eelistavad sõdimise asemel miskit usufestivali pidada. Sel imelikul maal on kaks kuningat (mine võta kinni!), kellest üks, nimega Leonidas, tahab oma kangesti nonde ~~milj~~sadade vastu võitlema minna, kuid kahjuks pole kuningatel selles riigis sõnaõigust. Vahepeal räägitakse ka mingitest kreeklastest, kelle osas ma üldse sotti ei saanud ning kes annavad Spartale kasutada oma laevastiku, mida Ateenaks kutsutakse ning mis jutu järgi väga tähtis olevat, kuigi filmis ei näe mitte ühtegi laeva (pärslaste kuningas Xerxes mainib vahepeal ka paati, millega ta sõjalaagris ühe telgi juurest teise tahab sõita, aga isegi seda ei näidata meile).

Adidas?


Ateena meeste katsed metsikute spartalaste "mäekurudesse" pääseda.

Igatahes Leonidas marsib ülbelt oma kolmesaja ihukaitsjaga minema, et lahing Termopüülide nimelises mäekurus vastu võtta, kuigi mäekuru on väga imelik nimetus asja kohta, mille ühel küljel on meri. No ja filmi teine pool koosnebki enamuses lahingust, ehkki suurema osa ajast näidatakse kas rivis seisvaid spartalasi või seda, kuidas Xerxes kellegi peale karjub. Ma spoilerdan lõpu ära - Leonidas saab kangelaslikult surma. Olete pettunud? Vaevalt - niisugust derivaatset ning kümnetes linateostes läbileierdatud pateetilist jura on raske üldse stooriks nimetada. Ma loodan, et stsenarist pärast seda filmi lahti lasti.

Ee... teda torgati terava esemega, majesteet?

Supi keetmine kivipraos? THIS IS SPARTA!!!

Aga jätame loo sinnapaika ning keskendume olulisele asjale, nimelt lahingule, millest "The 300 Spartans"'i suunitlust arvestades üht-teist oodata tahaks. Ilusaid värvilisi kostüüme on siin küll hulgi, kuid kahjuks on neisse pakitud niisugune imbetsillide bande, et oi-oi-oi... ma sõnastan asja sedasi ümber, et enne õpetab minu koer mu vanaema e-maile lugema, kui need jorsid odad õigetpidi kätte võtavad. Piltlikult öeldes muidugi - meestel poleks odadega nagunii midagi teha, kuna kummagi vaenupoole väepealikel on lemmingute taktikaline anne. Pmst on nii, et spartalased seisavad segaduses paigal, kuna nendele ei jätkunud käsikirja väljatrükke, ning pärslased kõnnivad neile vastu, et siis kohe tagasi joosta, sest käsikirja mõtlesid välja Ed Wood ja Uwe Boll pärast kahenädalast joomatsüklit.

Heh, kas neil terava toikaga jobukakkudel on mingi paraad täna vä?

Tõusu ja mõõna kontsept oli spartalastele võõras.

Ma ei oskagi muud teha, kui lahingut mõnede vapustavate momentide loetlemise teel kirjeldada. Alustuseks lastakse spartalastel maksimaalselt saja meetri kaugusel pärslaste laagrist faalanks püsti panna. Neil ei ole küll erilist ettekujutust, missugune üks faalanks välja peaks nägema, kuid sellest pole midagi, sest pärslastel, nagu me peagi näeme, on veel nõrgem sõjaline taust kui ülekaalulisel astmaatikust koolipoisil, kes Age Of Empires'i tutorial-missioonil läbi kukkus. Samal päeval suudavad kakskümmend spartalast täies turvises, erepunastes keepides ning suurte läikivate kilpidega hiilida läbi mere pärslaste laagri keskele Xerxese telgi juurde. Lisaks panevad nad veel kaks telki põlema. Tulemus? Pärsia miljoniline armee kaotab pea ning vajab tervet päeva, et hirmsast sabotaažiaktist toibuda.

F nagu Faalanks? F nagu FAIL!

Näide palju praktilisemast formatsioonist.

Kui lõpuks võitlus ikkagi peale hakkab, suudavad pärsia jalaväelased mäest alla orgu marssides tervet ratsaväge enda selgade taga nii hästi varjata, et selle rünnak Leonidase meestele täielikule üllatusena tuleb. Hobusemeeste vastu ei kasuta vaprad spartalased mitte oma odasid, vaid nad lihtsalt viskuvad pikali maha. Ime, et nad veel jaanalindude kombel pead liiva alla ei peitnud. Kui spartalane ei tohtinud koju ilmuda, haav seljas, siis mida võidi öelda sõdalase kohta, kes naases, seljal kabjajäljed? Pärslaste õnnetuseks see taktika töötab - ilmselt hakkas hobustel vaestest alatasustatud näitlejahakatistest lihtsalt kahju, ning nad hüppasid neist solidaarselt üle.

Antiikne liikluskorraldusvahend XVI: "Lamav Spartiaat"

Veidi aega hiljem, kui ratsavägi ning paar rida puiselt marssivaid odamehi maha on löödud, saadab Xerxes lahingusse oma eliitsõdurid Surematud. Üldjuhul vääriksid nad oma nime - nagu ütleb kõnekäänd, hoiab Jumal lolle, ning Surematud on selles filmis ilmselgelt isegi pärslaste kohta täielikud debiilikud. Tol päeval aga neil ei vea, kuna Leonidase kakskümmend vibukütti pole meie tarkusetera kuulnud ning teevad Surematutele, kes end oma kilpidega kõigest väest mitte kaitsta üritavad, tuule alla. Lahing jätkub samas vaimus. Korraks näidatakse sõjavankrite rünnakut, mis aga takerdub, kuna viis kreeklast istuvad kuskil kivi otsas ja heidavad nende suunas paar oda. Ning "The 300 Spartans" on ilmselt ainus film ajaloos, kus ma olen näinud sõjavankrit, millel on tagurpidikäik. Ma ei tee nalja.

Vahtkustuti on sõjavankris põhjusega kohustuslik.

Just siis, kui Leonidasel on võit silme ees (loe: ta avastab, et Xerxes on veel ebakompetentsem kui tema), reedetakse pärslastele kätte kitserada läbi mägede, mille kaudu nad sparta ~~faalanksi~~ hommikuse rivistuse taha pääsevad ning sellega lahingule kiire lõpu teevad. Ja ongi kõik - korraks mainitakse veel noidsamu laevu, mida meile kangekaelselt näitamast keeldutakse ning mis võitvat kunagi hiljem merelahingu sama olematute Pärsia laevade vastu. Selles valguses tundub, et omal ajal oli plaanitud "The 300 Spartans"'i loole ka järg kirjutada, ent tänaseni pole seda juhtunud. Vast parem ongi - kui siin teoses nähtud militaargeeniused oleks laevastikke juhtima lastud, siis... no ütleme nii, et kui ma tahan ekraanil palju laevavrakke näha, siis ma vaatan parem Cousteau Allveeodüsseiat.

Kreeklaste vibunooled olid tuntud oma lennuomaduste poolest.

Tühipalja surma pärast ei lasknud Leonidas küll nina norgu.

Lõpetuseks ütlen ma, et tasus täitsa vaatamist. Lahingu loogika oli täpselt nõnda hiilgav, kui ma kirjeldasin, aga, nagu alguses öeldud, on niisugused teosed oma heldimapanevalt naiivse eepilisuse ning kaunites värvides kostüümide tõttu väljaspool kriitikat. Mainin seda ka, et siin filmis oli päris palju kõrvaltegelasi, kelle käekäigust ma suutsin isegi hoolima hakata. Selles osas on "The 300 Spartans" täielik vastand moodsale remake'ile "Leonidas ja 300 Lõbusat Nudisti", mille ainus õigus eksistentsile tulenebki just võitlusstseenidest. Kõrvaltegelastest veel niipalju, et kahjuks tõmmati filmi lõpus otsad nii järsult kokku, et nende saatus jäigi selgusetuks. Siiski tõstavad just nemad lõpphinde ühe pügala võrra kõrgemale kui eepilistele naerukatele muidu kohased kuus palli, ning jätavad hea maitse suhu.

Kardinal Richeliu ja Mileedi rollimängud.

Klassika!

7/10

Colosseum - Chapter III: Parasomnia (2011)

2011-04-26T04:57:00.000-07:00

Nädalavahetusel kaesin ära väidetavalt hinnatud Jaapani filmi "Onibaba", mis oli nii sürr ja jura, et üle ühe lause ma sellele küll pühendada ei taha. Üldiselt peavad filmisõbrad minu järgmist kirjutist määramata ajani ootama, sest viimased paar kuud olen ma veetnud lemmiknaisega "Lost"'i vaadates ja see protsess jätkub veel mõnda aega. Kurat, kui mina oleks seal saarel olnud, siis oleksin ma küll oma telgi juba esimesel päeval Sawyeri kõrvale seadnud. Ta on ainuke tegelane, kes oskab normaalne olla ja kel veidike seda va talupojamõistust peas. Minu kaasvaataja oleks vist otse Sawyeri telki läinud, aga temal on mingid minule arusaamatud naiselikud kaalutlused. Igatahes teised peategelased on absoluutselt väärtusetud - Jack'il on pidevalt Saare suurune ora perses ning Locke... milleks teda üldse neljanda hooajani seriaalis hoitud on? Tal pole alates punkri õhkulendamisest enam absoluutselt mingit funktsiooni. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse "Lost"'ist kirjutada, sest...

...sest muusikasõpru võin ma küll natuke rõõmustada, avaldades oma esimese plaadiarvustuse üle väga pika aja.

***

1. Dilapitation and Death
2. Questioning Existence
3. Passage to Eternity
4. On the Strand of Nightmares
5. Parasomnia

Ansamblit Colosseum mõned teist ehk teavad. Nende debüütplaadist "Delirium" olin ma ilmumisaastal (2007) aastal vägagi suures vaimustuses. Pärast 2009. aastal väljutatud teist ning käesolevat, kahjuks bändi luigelauluks jäävat kolmandat albumit võin ma kokkuvõtvalt ja rahuloluga möönda, et mõned asjad ei muutu kunagi. See tähendab seda, et Colosseum kõlab tänasel päeval täpselt samamoodi kui alguses. Ma ei heida neile midagi ette - staatilisus on mõnes muusikastiilis aktsepteeritav element ja kui bänd oma rida ajades aastatega tüütavaks ei muutu, on kõik ju korras. Colosseumi rida on bombastiline funeral doom, mille kõla on täielikult rajatud printsiibile, et üksteise peale pandud süntesaatorisümfooniate kihte pole kunagi liiga palju. Olen nende muusikat alati kõrvutanud venelaste ansambliga Comatose Vigil. Selle väite tõesuse üle võite ise otsustada. Youtube ja MySpace on kahtlemata abiks.

"Parasomnia" on minu jaoks mõnes mõttes Colosseumi postuumne rehabiliteerimine. Nende eelmine album "Numquam" suutis mind kuidagi külmaks jätta, ehkki nagu eelmises lõigus mainitud, ei toimunud muusika kvaliteedis tegelikult mingit tagasiminekut. Niisiis ma lihtsalt mõtlen, et bänd säästis oma täit loomejõudu kolmanda oopuse jaoks ja sel teoorial on jumet, sest kolmandal albumil on ka jumet. "Parasomnia" on väga hea plaat ja vägisi tekib küsimus, kas vokalist Juhani Palomäki aimas ette oma ootamatut surma kõigest paar nädalat peale salvestamise lõppu ning piitsutas ennast ja kogu bändi viimast välja andma. Kui mul tuleks oma viimane album lindistada, ei tunneks ma pärast pilve pealt alla vaadates "Parasomnia" pärast häbi, sest see on oma staatusele ja pärandile kohaselt ühtaegu võimas, ilus ja kole ning eepiline nagu vana raisk.

Oli õnn, et esimesena kuulasin ma "Parasomniat" loengutesse minnes läbi kõrvaklappide. Miski ei riku esmamuljet muusikast hullemini kui selle pressimine läbi millegi nii üleva jaoks mitte mõeldud arvutikõlarite või, jumal hoidku, automaki. Aga selle hommikuse bussisõidu jõudeolek ning pimestavalt ere päike lõid parimad tingimused Colosseumi kogemiseks ja tulemus oli lihtsalt täiuslik. Niisiis ma sulgesingi silmad ja kuulasin ja nautisin tekkivaid kujutluspilte: Zarathustra pühad sõnad kõmamas öö ja päeva vahelise poolvalguse üürikesel tunnil Pärsia karges õhus. Tähed targa käsul taevast laskumas ning valgumas teemantitolmuna üle hommikuse maailma. Kõndimine tinast jalgadel läbi veealuse pühamu, mis ehitatud kätest, kes ei sarnane inimestele; kivist, mis murdunud lahti jumalate fossiliseerunud jäänustest ning asunud mustade udukogude tagant teele veel enne, kui oli olemas universum. Mõõtmete kaootiline pööris, kuhu elemendid surema tulevad... /---/ Soovisin vaid, et mul olnuks rohkem aega; niisugusi momente, mis loodud taolise muusika õigesti kuulamiseks, ei tule just tihti ette, aga neid peab väärtustama. Jalad tundusid pärast tõesti kui tina täis olevat ning kõik viis meelt kui singulaarsusest sepistatud vasaraga pehmeks tambitud.

"Parasomnia" ei ole siiski täiuslik album ja eriti neil, kellele funeral doom pole igapäevane vaimuleib, on oluline mõista situatsioonilise kuulamise olulisust. Tõenäoliselt tasubki Colosseumi nautida hommikul omaette, kui meeled on värsked ja entusiasm järgneva päeva rusuva ilmalikkuse ees pehmelt öeldes puudub. Muul ajal võib juhtuda, et plaat kõlab nagu tunnijagu veidrat müra. Heh, mitte et viimase paari aasta doomi-skene just selline poleks. Aga ma olen teid hoiatanud, või nii.

8/10

Target Earth (1954)

2011-01-20T01:16:00.000-08:00

Kuhu ma kaks kuud tagasi oma viimase arvustusega jäingi? Ahjaa, mustvalgete ulmekate juurde. Täna vaatasin ära sellise armsa filmi nagu "Target Earth", mis on seninähtutest ilmselt parim. Tegelikult on ta sisu poolest täpselt sama kui "The Earth Dies Screaming", ehk räägib inimestest, kes üksinda üles ärkavad ja avastavad, et linn on tühjaks evakueeritud ning mingid uskumatult tobedad robotid vaaruvad ringi. Kuulu järgi olla raudmehi liikvel isegi terve armee jagu, ent filmis näeme ainult ühte või kahte. Tõenäoliselt võtaks iga lisarobot lõpphindest ühe punkti alla. Võibolla isegi kaks.

Seda moodsat tehnikat tuleb ikka uksest ja aknast sisse.

Meie kangelased paneksid muidu linnast kohe putku, aga kõik maha jäetud autod on sõidukõlbmatuks tehtud, et vaenlane neid kasutada ei saaks, nagu sakste invasiooni kartuses Inglismaal. Ameeriklased pidid tollal oma autotööstuse üle ikka väga uhked olema, kui nad kartsid, et isegi Veenuselt pärit robotid neile hammast ihuvad. Lisaks autodele on hulk aega kulutatud ka sõjaohust kõnelevate ajalehtede trükkimisele ja laialivedamisele. Keset ööd, evakuatsiooni käigus. Pole midagi öelda, 50ndate Ameerika oli vapustav.

Õli! Ostke värsket mootoriõli! Ainult parimatele robotitele!

Aga see, mis "Target Earth"'i hinde kuue palli ligiduses hoiab, on hoopis näitlejatöö nimeline imeasi. Vaadake, tavaliselt on ulmekates tegelaste vaheline suhtlemine asi, mida tehakse neil puhkudel, kui eelarves plahvatuste jaoks raha ei jätku. Kuna selle filmi eelarve läks valdavas enamuses kopsuvähi toetamise nahka (pole ühtegi stseeni, kus tegelased kas ei suitsetaks või ei paneks uut suitsu ette), siis plahvatusi ette ei tule ning kaamera on enamasti näitlejatel, kes on ootamatult tasemel. On näha, et nad justkui üritavad oma rollidesse sisse elada; mis sellest, et tegelaskujud on eranditult masendavad eluheidikud (suitsiidialdis naisterahvas, paljaks röövitud mees, joodikutest abielupaar, psühhopaat).

"Lahe" pole enam see, mis 57 aasta eest...

Eraldi väärivad äramärkimist kaks karakterit. Üks on Vicki, kes oma küünilisuse ning tõbise välimusega elus pettunud keskealist naist suurepäraselt välja mängib ja ülejäänute moraali riismetele üks-null teeb. Teine meeldejääv tegelane on Frank, omamoodi 50ndate Michael Douglas, ehkki umbes sama särava karismaga kui nood robotid. Tema leivanumbriks on teiste personaalsesse sfääri tungimine. Ausõna – iga kord, kui ta kellegagi räägib, liigub ta vestluspartnerile otse külje alla. Mul hakkas seda vaadates isegi teisel pool ekraani ebamugav. Samuti kaldub ta õrnema sooga karmilt suhtlema. Siin on näide dialoogist naispeaosalisega:
Nora: "Keep away from me!"
Frank: "Easy, I'm not going to hurt you."
Frank: *tugev kõrvakiil*
Frank: "I said I'm not going to hurt you!"

"Tead sa, mis see masin teeb?" -"Ei." "Mina ka mitte." -"Ah, persse, paneme käima."

Jutuajamiste ning naistega karmilt käitumise tähe all enamus filmist möödubki. Mõnikord viiakse kaamera ka kohalikku sõjaväebaasi, mille kõige salajasemasse laboratooriumi on veetud mugavalt teekõrvasest kraavist leitud robot, mis PAISTAB katkine. Halloo, terve mõistus? Igatahes hakkavad suitsu kimuvad teadlased raudmeest ostsilloskoopide ning püssilaskudega uurima. Olgu öeldud, et needsamad teadlased avastavadki lõpus, et robotid töötavad "radari põhimõttel" ning leiutavad mingi värgi, millega neid välja lülitada. See juhtub loomulikult just enne linna purukspommitamise tähtaega ning Franki kangelassurma, kaitstes neiu Norat tavalisest vindisema Picasso disainitud ringitaaruva külmkapi eest. Oeh, 50ndad olid ikka imeline aeg.

6/10

2010. aasta parimad albumid

2011-01-11T22:22:00.000-08:00

10. Ea - Au Ellai
Eepiline, lopsakas funeral doom, ehk teisisõnu täpselt nagu kaks eelmist Ea albumit. Üdini etteaimatav, aga ilus kuulata.

9. Celestiial - Where Life Springs Eternal
Minimalistlik, rituaalne funeral doom. Täiesti surnud kõlaga muusika.

8. Darkthrone - Circle the Wagons
Segu päris vana kooli ehk 80ndate black/thrash metalist ning selle esiisast pungist. Darkthrone'i tahtmine on kõik poosetajad skenest välja peksta ja selle käigus tuua asemele mingid kukeharjadega lontrused.

7. Procession - Destroyers of the Faith
Moodne epic doom kõrgekvaliteedilises vormis. Ansambel paikneb Tšiilis, nagu paljud teised viimaste aastate doomifenomenid.

6. Melechesh - Epigenesis
Mesopotaamia etno-black/thrash, tehtud Melecheshi standardi kohaselt, mis tähendab vanadest seiklusfilmidest tuttavaid Lähis-Ida rütme ning kitarride väänamist üle kuue minuti pikkustesse lugudesse.

5. Fungoid Stream - Oceanus
Kaua oodatud järg bändi debüütplaadile. Üldpilt on sama - ebamaise kõlaga ambienti alla mattuv aeglane funeral doom - kuid muusika on nüanssiderohkem.

4. Nomad Son - The Eternal Ruin
Nomad Son on tagasivaade doomi algusaegadesse, seega küllaltki reibas ja rokilik muusika, millel juures aga vägagi sarkastiline maik.

3. Consummatum Est - Hypnagogia
See album on ülev segu massiivsest ja dramaatilisest funeral doomist ning gootilikust metalist, millest ei puudu leinav naisvokaal.

2. Age Of Taurus - In the Days of the Taurean Empire
Paljudel doomibändidel on mingisugune minotauruse-temaatika, mis stiili esteetikaga üsna hästi kokku läheb. Age Of Taurus pole erand: see noor bänd mängib vägevat vana kooli doomi jõuliselt nagu, noh, noor pull.

1. Mar De Grises - Streams Inwards
Eksperimentaalne death/doom, mis juba kahe eelneva albumiga palju südameid võitnud, ning käesolev on eelmistest võimsamgi. Moodsa ekstreem-doomi kõrgem klass. Pärit on nad loomulikult Tšiilist.

Ega palju lisada oskagi - aasta polnud just jalustrabav ning minagi väga suurt huvi uue muusika avastamise vastu üles ei näidanud. Peale doomi kuulasin õite vähe muud. Ega selles žanriski suurt midagi ei toimunud, minu suureks pettumuseks vähemalt selle raskemates vormides mitte - meloodilise doomi vallas ilmus veidi rohkem meeldejäävaid asju. Oh, kuidas ma vajaksin praegu mõnda uut hingemädandavat ja räiget fjuuneral-albumit, oh-oh-oh...

DOOM METAL IS DEAD

Jõuluküsitlus 2010 ehk Odav Viis Blogi Täita

2010-12-08T10:14:00.000-08:00

Kõigi Maade Kooripoiste ja Metropoliitide Ühenduse spiiker Metsavana seadis minu ette need 12 sakramenti, mida ma täna, täpselt 30 päeva enne nääre, läbi viima pean. Isake siinpool loomulikult kuuletub autoriteedile, kuid kas keegi teda selle eest tänab? Ei.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Jah. Ainus aeg aastas, kui keegi ei pahanda liigsöömise pärast ega selle üle, kui ma terve päeva (ja öö) arvuti taga istun.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega tahaksid seda veeta?
Paavsti jõulumissal koos kardinalidega. Tegelikult ka, väga kultuuriline elamus oleks ketseritega nende valele kuupäevale lükatud pühadel osaleda. Kannaksin pärast patriarhile ette ja võtaksin hõlma alt välja puhtast kullast viirukipanni, mille ma Tema Pühaduselt ära virutasin. Jooksime sealt seest vürtsitatud viina ja naeraksime endamisi, kuidas auväärt pontifeks kõik oma kaasilluminaadid ja -reptiloidid mobiliseerib, et kadunud reliikvia üles leida.

3. Milline on sinu esimene jõulumälestus?
No ei mäleta. Mingid kuused ja jõuluvanad nagu ikka. Raudse eesriide lapsena jäeti mind hõõguva ninaga Rudolfist igatahes ilma, selles olen ma kindel.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei.

5. Parim jõulumälestus?
Lisaks sellele et ma, nagu öeldud, neid ei mäle(s)ta, on nad kõik ka eranditult ilged. Peaks vanu häid kombeid au sees hoidma ning proovima Rooma orgiate kombel nii palju silmupirukaid süüa, et pärast kurgukõdistamistokki vaja ei lähekski. Sellest saaks kahtlemata väga põnev mälestus ning jääks meeldegi, kuna jõulu ajal olen ma traditsiooniliselt kaine, miinus klaas-kaks hõõgveini.

6. Lemmik jõulutoit?
Vast ei mõistagi kirja panna. Kõik need rammusad toidud on ju head. Alati võib ju innovatiivne olla, leiutades näiteks burxi, kus pihvi asemel verivorst ja kastme asemel pohlamoos.

7. Kus sa veedad sel aastal jõulud?
Kodus. Või siis, erinevate nurkade alt lähenedes, küllastuvate rasvarakkude hämaras maailmas või selles mis-ta-nimi-ongi poolakate fantaasiamaailmas, mida küsimuse 8 juures käsitletakse.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Paistab et nüüd on. Eelmine aasta tõmbasin "Witcher"'i ja mängisin, aga järgmisel päeval enam edasi teha ei viitsinud. See jõululaupäev kavatsen uuesti proovida - mängki juba arvutisse valmis tõmmatud.

Ah jaa, üks mitmeaastane traditsioon on veel, ja nimelt - üllatus-üllatus - Lovecrafti lugemine. Eriti jõululugu "The Festival", mille minupoolne tõlge oleks järele mõeldes paslik jõuluööl ka lõpuni viimistleda. Sellest rääkides, minu tõlkeponnistuste suur toetaja Metsavana juhtis paari päeva eest mu tähelepanu faktile, et härra Demon on kord ammusel ajal loost juba üle käinud ning selle Poognasse üles pannud. Mind see ei demoraliseeri.

Lovecrafti teemalisi hardaid jõululaule kuulan ka, et täita süda pööripäeva tõelise vaimuga.

9. Sinu jõulukingisoov?
Umbes selline omnipult, millega Zurgutt üksvahe ringi käis ja millega saab valimatult kõiki telekaid välja lülitada.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ega ei teagi. *kratsib pead* Olen ma üldse kinke saanud? Ahjah, Lovecrafti raamatuid muidugi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Ove blogi jõuluprogrammist osa võtjad. See oleks vast hea tüng. Napoleoni sõdades vanavanavanavanavanaisa kaotanud kõhnuke Venemaa poiss ei saakski "Risk"'i mängida, või mida iganes blogiomanik seal välja jagab. Selle asemel ilmub just jeesuslapse roomakatoliiklikul sünnikellaajal blogisse interaktiivne flash-rakendus, kus saab iileksilehtedega kaunistatud karvast sedasamust suudelda ning viie sekundi jooksul huultega kõiki strateegilisi närvipunkte puudutades tiksub mängija Facebook'i arvele üks krediit.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Vähem kriitilist meelt filme vaadates? Carpe diem! Au revoir!

The Earth Dies Screaming (1964)

2010-11-21T17:16:00.000-08:00

Mõelge kui lahe oleks, kui mõnes filmis Maa päriselt karjudes sureks – mis sellest, et kosmoses seda kuulda poleks. Siin filmis ei sure kahjuks keegi karjudes; tegelikult ei karju keegi ka niisama, isegi mitte naised. "The Earth Dies Screaming" on hoolimata oma pealkirjast ilmselt kõige vaiksema tegevusega ulmefilm üldse. Süžee on selline, et ühel päeval ärkavad osad inimesed üles ja avastavad, et kõik ülejäänud on vaikselt hinge heitnud. Ellujääjad jagavad ära, et nemad on alles seetõttu, et Karjumisevaba Massisurma intsidendi ajal olid nemad välisõhust eraldatud keskkondades. Koletu sündmuse põhjust nad muidugi ei tea.

Filmis "The Earth Dies Screaming" võttis paaniline põgenemine täiesti uue mõõtme.

Ekspressionismi tippteos "Advokaat".

Varsti ilmuvad välja skafandrites robotid, kes kõnnivad teosammul (ilmselt selleks, et mitte kära teha) ja viskavad inimestele sieg heili, mispeale nood vaikides surevad ja mõne aja pärast robotite orjadena üles ärkavad. Orjad järgivad täpselt oma masinatest isandate käitumist, mis tähendab ohvrite jälitamist kiirusel, mis laternapostid ka haigutama paneks. Ellujäänute grupp, kellele film keskendub, sulgeb end järjekindlalt erinevatesse hoonetesse, mis on niisugust sorti vastase puhul üsna omapärane taktika. Ja ega sellesse tunnipikkusesse teosesse palju muud ei mahugi. Lõpuks mõtleb peategelane välja, mismoodi roboteid seisma panna, ja siis ta läheb ja teebki seda, nautides aeglast sõitu läbi kauni Inglismaa maastiku ning tõenäoliselt peatudes aeg-ajalt, et teha suitsu ja mõnuleda täiesti lärmivabas looduses (kuna linnud-loomad said ka rünnakus hukka).

SS-Robotenführer nõuab vaikust!

Hõk! Ei jäta ma neile rhobotitele midagi! Sshhhee lahtub ära enne kui nad shiia jõuavad.

Heh, aga ega "The Earth Dies Screaming" kõige halvem vanaaegne ulmekas polegi. Kui jahmatava loogikavaeguse üle mitte liiga pingsalt mõelda, siis võib seda filmi isegi pinevaks nimetada. Hea pildikvaliteediga mustvalged vaated inimtühjadest linnakestest on päris atmosfäärikad, ning mahajäetud majja sulgumine tekitab näiteks "The Night of the Living Dead"'iga võrdlemisi sarnase tunde. Tõenäoliselt oli stuudiol ka mingisugune eelarve olemas, kuna alguses näidatakse kaadreid avariisid tegevatest rongidest, autodest ja lennukitest; samuti tõmmatakse pikali üks üsna ehtsa välimusega raadiomast. Ja ega ülejäänud osa filmist ei vajagi erilisi ressursse – natuke vaatajapoolset õiges suunas mõtlemist ja kõik on okei. Kokkuvõtvalt ütleme nii, et see on teos, mida une puudumisel vaadata öisel ajal, kui lärmakamad filmid on kodurahu huvides välistatud.

5/10

The Brain Eaters (1958)

2010-10-26T00:48:00.000-07:00

Metsavana hiljuti postitatud nimistu tuletas mulle meelde, et ammu pole vanu mustvalgeid camp-ulmekaid vaadanud. Et tänane hommik oli mul meeldivalt loenguvaba, otsustasin ma seda aega otstarbekalt kasutada ja mõnuga kuulata, kuidas värskelt rullid peast võtnud ning valimisõiguse saanud naisolevused kummikoletiste embuses kiljuvad. Esimesena mängima sattunud filmis "The Brain Eaters", tõsi küll, kummikoletisi polnudki, küll aga olid väikesed kahe nunnu tundlaga asjad, mis parema väljendi puudumisel defekatsiooniprodukte meenutasid.

Avastades end halvast filmist, otsustas Carl teha enesetapu. Kahjuks jätkus filmil raha vaid papist auto jaoks.

Oh, aga ärgem rutakem ette! Alustagem hoopis teose pealkirjast, mis sisule kuidagiviisi au ei tee, sest mitte ühtegi aju ära ei sööda ega niisugust tegevust isegi ei mainita. Sellest tuleb muidugi aru saada, sest ajud olid omal ajal kuum teema, potentsiaalsetelt imevõimetelt võrreldav näiteks aatomiga, ning neid pidi igal pool kasutama: nii filmides ("The Brain That Wouldn't Die", "The Brain From Planet Arous", "The Atomic Brain") kui ka lihtsalt pealkirjades, kusjuures film ise ei pidanud seda õilist organit üldse sisaldama. Aga ma jätan "Ajusööjatele" õiguse ennast nõnda nimetada, sest nad lükkavad oma tundlaid inimestele kuklasse nagu vampiirid oma kihvu ning võtavad seeläbi ohvrite üle võimust, mis võib mingisugusel vähem nõudliku metabolismiga moel söömisena kirja minna.

Ajusööjad mõistsid liiga hilja, et psühhedeelilise rokkbändi "The Acids" ajusid nad tegelikult ei taha.

Filmi ajudega mitteseonduv osa algab nõnda, et noormees ja neiu sõidavad parasjagu mööda maanteed temakese isale kihlusplaanist teatama, kui kuulevad tee kõrval metsas kärgatust ja lähevad seda uurima. Oskamata omavahel seostada nähtud valgussähvatust, metsa kohal rippuvaid kõrgepingeliine ning surmaohtu (aga mida sa tahad tegelastest, kes juhivad autot käänulisel teel ilma turvavööta, tõmmates sel ajal filtrita suitsu), marsivad nad edasi, kuni leiavad imeliku majasuuruse metallkoonuse. Selleks ajaks on muide öö kätte jõudnud, nii et me võime vaid eeldada, et vaikiv mets ja surnud rebased raja ääres olid vahepeal tunnistajaks asjadele, millest tulevasele äiale ei räägita. Leitud objektist aga kõnelevad nad kohe lähedalasuvas linnas (kus muide on hakanud toimuma kummalised mõrvad) ning teadlased suunduvad asja uurima.

Peategelasi abistab Robert – ainus politseinik, kes lahendab roimasid kristallkuuli abiga!

Ehkki valitsus saadab arvatava kosmoselaeva uurimist juhatama oma mehe, kes oskusliku agendina teadlastele muudkui pinda käib ja kamandab ja midagi kasulikku ei tee, on see siiski pildike ühest õnnelikumast ajastust: McCarthy ja tema paranoia on rahval juba ununemas; imelikku metalleset ei pea keegi punaste kätetööks ning lõppkokkuvõttes piirdubki valitsuse huvi ainult ühe agendi läkitamisega. Teadlastel on ka lõbu laialt: nende isiklik naissekretär keedab neile teed ja märgib üles nende (tulutuid) katseid koonuse sisemust ostsilloskoobiga kaardistada. Loomulikult on kõigil tegelastel kaasas ka six-shooterid, sest mil muul moel võtta ühendust võõra tsivilisatsiooniga kui ehtsas Metsiku Lääne stiilis.

Tüüpiline 50ndate pereema.

Ainsana pole lõbus linna elanikel, keda ajusööjad järjest üle võtavad, ning ka ajusööjatel endil, sest nad meenutavad seda asja, mis tagumikust välja tuleb, pluss tundlad, miinus evolutsiooniline õigustus. Kuna nad on nii abitud, koosneb nende maailmavallutusstrateegia oma klaaspurkidesse paigutatud liigikaaslaste asetamisest erinevatesse kontorikappidesse lootuses, et mõni linnapea või keegi neid sealt avastab ja siis nad teda orjastada saavad. Seda ajude kontrollimise värki üritatakse ära põhjendada niimoodi, et need olevused ei pärine mitte avakosmosest vaid kivisöeajastust, mis on ju loogiline, sest kivisöeajastul oli palju arenenud ajudega kahepaikseid, kes osjasoode kaldail hapnikurikkas õhus peesitasid ja ainult seda ootasidki, et mingi sitt neile selga roniks ja oma katsesarved neile kuklasse lükkaks. Aga stopp – mu enda ajul hakkab juba valus.

Ootamatu manöövrina põgeneti majast otse ukse kõrval oleva akna kaudu.

"The Brain Eaters"'it ei tohiks selle liigsest tõsiteaduslikkusest hoolimata ka lihtsam talupojasoost vaataja kohe maha kanda, sest paiguti leidub seal päris lõbusaid momente, mille seast ei puudu ka vanades ulmekates kohustuslikud rusikavõitlusstseenid. Tegijatel ideid justkui jätkunuks, aga kahjuks rõhus vist eelarve peale, sest film kestab vaid tunni ning aja kokkuhoiu mõttes on isegi stseenide üleminekud asendatud pealelugejaga, kes tutvustab meile toimuvat hulga igavamal moel kui tema ametivend "Plan 9 From Outer Space"'is. Samas on nähtavalt minimaalset eelarvet mitmes kohas kompenseeritud päris teravmeelse lavakujunduse ja nö efektidega, nii et vaatajat talumatult madalakvaliteedilise sopaga õnneks üle ei valata. Ootamatult hea on ka helitaust, koosnedes professionaalse kõlaga õudusfilmimuusikast, mille õhkkerged ja leinavad viisid sci-fi-atmosfääri sobida ei tohiks, ent teevad seda ometi. Kokkuvõtteks võib öelda, et "The Brain Eaters" suutnuks suurema eelarve ning intelligentsema stsenaristi puhul olla palju meeldejäävam, võibolla isegi üks oma kümnendi paremaid filme, ent praegu ei paista ta teiste sarnaste camp-teoste hulgast lihtsalt välja.

Sarumani reetlikkuse tõelise põhjuse mätsis valitsus kinni.

4/10

Agora (2009)

2010-10-18T03:16:00.000-07:00

Ajaloofilmide teemal ka jätkame. "Agora" jutustab kuulsa Aleksandria naisfilosoofi Hypatia elust ja surmast. Või vähemalt nime poolest, sest filmi põhirõhk on tolle aja (4.-5. sajand eKr) usulistel rahutustel, mille käigus kristlased Aleksandrias, ja kogu Rooma impeeriumis üldiselt, võimu võtavad. Iseenesest ei oleks mul midagi vaatamise vastu, kuidas vaimse hälbega inimesed üksteist oma kujuteldavate sõprade nimel veriseks tombuks peksavad, aga ma lootsin veidi suuremat keskendumist peategelasele ja hellenistlikuule filosoofiale üldiselt. "Agora" aga seob need kaks teemat ja tegevusliini veidi vägivaldselt, lisades muidu üsna ajalootruusse sündmustikku Hypatia kristlaseks hakanud endise orja; samuti on Hypatia sõber ja tolleaegne rooma prefekt Orestes tehtud naise kunagiseks õpilaseks ja kosilaseks.

Nagu me teame, tähendas "filosoofia" tol ajal enam-vähem kõiki teadusi, kaasa arvatud matemaatikat ja astronoomiat. See osa filmist, mis Hypatia filosofeerimist puudutab, näitabki põhiliselt, kuidas ta taevakehade liikumise üle juurdleb. Kahjuks ei minda mõtlejate töösse ja elu-olusse kuigi süvitsi, vaid kogu teadus toimub nagu Archimedesel, Newtonil ja mängufilmide tegelastel kombeks, st geniaalsed mõtted kargavad inimestele pähe, kui kaamera on neile suunatud ja keegi ütleb või teeb kogemata midagi asjassepuutumatut. Samas võiks asi ka hullem olla, nagu me paljude kinematograafiliste äparduste näitel teame – vähemasti ei osale Hypatia teaduslike katsete vahepeal mõnes lääges armastusloos ega ole palju idealiseeritum kui ajalooallikad lubavad.

Hypatiat kehastab muide Muumia-filmidest tuttav Rachel Weisz, kelle valimine oli minu arvates küll möödapanek. Ma saan aru, et paljude noorema generatsiooni filmivaatajate ja -tegijate kujutlusis on ta mainitud rollide tõttu loodud teadlast mängima, aga tegelikult ta lihtsalt ei sobi tõsiseks ja väärikaks filosoofiks. Olgu, vähemalt ei näe ta välja nagu sekspomm ega ei käitu nagu seltskonnatibi (ehkki enne "Agora" vaatamisega alustamist ma kohati lausa kartsin, et asjad nõnda lähevad), aga lapselik vaimustus ta näos ei sobi küll kuidagi tema näideldud ametiga. Teda on lihtsalt meeldiv vaadata, aga rolli tõeliselt sobimise osas peaks tema koht olema mõnes kerges draamafilmis, või siis "Tuulest viidud" uues ekraniseeringus.

Teised olulisemad tegelased on nagu nad on – "Agora" astub samasse ämbrisse kui mitmed muud (piiratud eelarvega) ajaloolised filmid ja palkab pundi noori, ehkki võibolla lootustandvaid näitlejaid ja püüab neid sobitada kuulsate inimeste rollidesse. Liigagi tihti aga üritavad need noored oma lahedaid tänapäevaseid käitumismaneere vanasse aega üle viia, ning kui nende tegelased filmi käigus vanemaks saavad, ei oska nad enam midagi edasi teha. Ka siin vallas ei ole "Agora" läbikukkumine ega sugugi kõige hullem niisugustest näidetest, aga tõeliselt häid ja aastateks meelde jäävaid filme ei saavutata ilma sedasorti detailidele tähelepanu pööramata.

Selles mõttes ongi "Agora" keeruline film arvustada, et ta ei lähe otseselt üheski valdkonnas võssa, aga palju "vohh!"-momente ka ei teki. Ajalooline täpsus on muljetavaldav, ent oluliste teemade (nt filosoofia) pealiskaudse käsitlemise pärast oli kahju. Suures ulatuses kivist ja puust tehtud lavakujunduse kaudu tuli Rooma-aegse Aleksandria taasloomine hästi välja, aga mõnes lõigus jäi tunne, nagu oleksid temaatilised objektid (sambad, ehitised) laotud vaid ühelt küljelt jälgitava teatrilava jaoks. Samas, küsitavad tegelaskujud nagu too ristiusust vaimustunud ori ei kulutanud liiga palju ekraaniaega ning tõeks ei saanud ka minu suurim kartus, et arulageda usuvägivalla kujutamine viib mingist hetkest "mõõdukate" kristlaste ülistamiseni. Kõik kokku nauditav, ehkki vigadega film, mis seletab lahti taas ühe vähemtuntud peatükki ajaloost ja tõstatab huvitavaid küsimusi nii mineviku tõlgendamise kui kinokunsti arengute kohta.

7/10

Centurion (2010)

2010-10-13T03:56:00.000-07:00

Haapsalu lossihoov HÕFFi teise päeva hommikul.

Keiser Hadrianuse valitsusajal läks Britannias müstiliselt "kaotsi" IX Hispaania leegion. Ajaloolased kalduvad küll arvama, et kaotsi läks ainult arvepidamine ja et leegion ise suunati mujale, kuid sellise väikese fakti pärast režissöör katikut objektiivi ette ei jätnud ja järjekordne Vana-Roomast rääkiv film nõnda valmiski. Roomat on loos tegelikult väga vähe; "Centurion" on lugu pundist IX leegioni sõduritest, kes peale õnnetut lahingut piktide tagalasse satuvad ning läbi märuliga täidetud sündmuste sealt lõpuks vehkat teevad. Ega noil aegadel keegi peale sõjameeste midagi huvitavat teinudki – poliitikud sahkerdavad natuke, sõdurid saadetakse probleeme lahendama, ja kõik seikluseks vajalik ongi olemas. Üldiselt jäi "Centurion" mulle mingil ajuvabal põhjusel meenutama "Escape from New York"'i. "Valhalla Rising"'ut meenutas muidugi ka, visuaalse külje poolt eriti, aga vähemalt polnud ta selline jura.

Kümblev lumivalguke ja seitse pöialpoissi.

Ega see "Centurion" iseenesest suurem asi teos pole. Aga mis ta üldse on? Grandioosne ajaloofilm loomulikult mitte, te olete omadega vales kinokunstisajandis. Minevikulise tõepõhjaga märul? Natuke lähemal. Ennekõike aga fantasy-seiklus, millele Vikipeediast veidi Rooma nimesid vürtsiks lisatud. Me oleme ju kuulnud kuninganna Boudica'st ja igasugustest kilbineitsidest; ent barbarihõime, kus relva all on võrdselt siniseks võõbatud mehi ja naisi (kõik Aaria rassi suurepärased esindajad), poleks isegi Herodotos erilise veendumusega maininud. Leegionäride põhivastane on Bondi-tüdruk Olga Kurilenko, kes põgenike jälgede ajamiseks isegi koeri ei vaja ning kes iginaiselikult vibu ja odaga kui kokku kasvanud on. Samas on tore neid odasid, suuri kirveid ja teisi relvi lahingus vaadata, sest värske vaheldusena näidatakse võitlemist kohati normaalselt jälgitavas tempos ja mitte lihtsalt turbo/aegluubi vaheldumisena. Piktide kuningas on ka tore, sest ta näeb välja nagu technoviiking, hehee.

Amatsoonid on ainus ajalooline tõde, millel on strateegilised mõõdud

Heh, aga mingem nüüd oluliste teemade juurde. Nimelt on meie leegionäride seltskond äärmiselt värvikirev. Lisaks põlisroomlastele kuuluvad nende sekka ka kreeklane, ~~moslem~~ assüürlane ja neeger. Niisuguste faktide peale mõeldes võiksid kõiksugu paremäärmuslased küll tagasi tõmbuda, sest nende armastatud Rooma impeeriumis oli multikulti juba täiesti olemas; seda isegi leegionis, mis polnud saja viiekümne aasta jooksul lõuna pool 45. laiuskraadi käinud. Ausõna, vägisi tuleb peale tunne, et ajalootunnis on meile vaid valetatud ja et ega Rooma sinna Britimaale sõjaga läinudki – "leegionärid" olid tegelikult konservikarpidesse pakitud sallivusvolinikud-misjonärid. No pagan võtaks, hoidke oma poliitkorrektsus niisugusest kinost eemal! Kas järgmisena ilmub tšuktšidest kõnelevatesse teostesse ka mõni neeger? Tagantjärele mõeldes oli too Robin Hoodi film, kus figureeris maurist rüütel, ikka üsna väike patustaja. Roomlased, muide, ei tundu siin üldse roomlaslikena – minu arvates on vaatajail juba "Antoniuse ja Kleopatra" aegadest välja kujunenud oma arusaam, missugune üks Rooma kodanik välja peab nägema ja kuidas käituma. Enamik seniseid linateoseid on truult seda kuvandit järginud; seega on täitsa imelik vaadata teistmoodi kujutatud roomlasi.

Väga hea, leegionär! Vaatame nüüd järgi, mis kingikotis on, siis küpsetame selle naljaka karvase põdra ära.

Ehkki juba esimestest kaadritest oli selge, et "Centurion"'ist mingit epohhiloovat vaatamist ei kujune, suutis autorite poliitiline žest meele ikkagi mõruks teha ja kahandada mu vähestki usku filmitööstusesse. Pärastpoole, tõsi, paranes veidi stseenide kohmakus, immigrantidest tegelased surid üksteise järel maha ning ilmuma hakkasid kaunid Põhja-Inglismaa loodusvaated (mis kujunesidki minu jaoks teose parimaks osaks). Islandi tuhapilv jäi, kurb küll, võtteplatside kohale püsima, ja seega on enamus lähikaadrites nähtust ikka tuhakarva tuhm nagu moodsates filmides ("300", "Valhalla Rising") kombeks. Süžee püsis sama ühedimensioonilisena kuni lõpuni, ent Legomehikeseliku kergusega kehade küljest eralduvate jäsemete ning peategelase masendavalt pateetiliste monoloogide jadas ei pannudki seda tähele – võime, mille ma olen nõnda paljude üksteist kordavate filmide vaatamisega endas välja arendanud. "Centurion" läheb ka sellesse kategooriasse ning kinnitab, et Rooma-teemalised filmid niipea otsa ei saa. Kahju ainult, et ideed juba ammu ära lõppesid.

Britid leiavad Rooma-aegseid allikaid kohati lausa õhust

5/10

20 parimat arvutimängu

2010-09-14T04:10:00.000-07:00

Arvutimängud olid ja on minu põhiline kultuuriline meelelahutus. Panin kirja kakskümmend nime, mida ma ka praegusel ajal mängiksin, st vanad unustusse varjunud või oma aja ära elanud lemmikud siin ei figureeri. Järjekord on tähestikuline, kommentaarid ja sõim on oodatud.

Alien vs Predator 1,2 (1999, 2001)
Mängud ajast, mil tobedad filmid polnud AvP-frantsiisi veel ära lörtsinud. Kolm täiesti erineva mängustiiliga tegelast, suurepärane stoori ja selle edasiarendus (vähemalt teises osas) ning ehtne horror. Üks väheseid arvutimänge, mis suudab "kargab-sulle-pimedast-kallale"-valemiga tõesti hirmutada.

Sid Meier's Alpha Centauri (1999)
Mina olen seda teost alati lugenud Civilizationi-seeriasse kuuluvaks, sest mängu ülesehitus on täpselt sama ja lugu on viimase loogiline edasiarendus. Minu arvates aga oli Alpha Centauri oma mitmelt aspektilt Civ'idest ees ja on praegugi, näiteks riigikorra mudeli mitmetahulisuselt või siis töölistega pinnavormide kujundamise võimalustelt.

Caesar III (1998)
Parim linnasimulaator läbi aegade, punkt. Kui Caesar 1 ja 2 olid pealtvaates pikslimassid ning 4. osa on 3D-mõttetus, siis Caesar III on oma isomeetrilise 2D-kaameraga (mis on parim vaade sellistele mängudele) üks kõige kaunim ja mugavam linnaehitussimu. Erinevalt SimCity-seeriast ei pea ainult maju laduma ning elektri ja maksude seisu kontrollima, vaid tegelema ka kaubanduse, rahvale nänni jagamise ning sõjapidamisega (viimane on kahjuks küll Caesar III nõrgim külg). Tõelise hinge annab mängule aga tänaval ringi patseerivatelt roomlastelt linna kohta (hävitava) arvamuse küsimine.

Sid Meier's Civilization (kogu seeria: 1990 – ...)
Igaüks teab: see on see mängudeseeria, kus sõudepaadiga saab ristlejaid põhja lasta. Civ ei oleks kunagi kandidaat "maailma parima mängu" tiitlile, ent ta jääb arvutisse ilmselt ka selleks ajaks kui mõni "parim mäng" ammu ära unustatud on. Ükski osa neljast pole alt vedanud ning käesoleva kuu lõpul tuleb ka viies välja.

Sid Meier's Colonization (1995)
Oma suure venna Civilization'i kõrval suhteliselt vähetuntud mänguke, aga kergekaalulisem ja seetõttu ka mõneti mugavam. Tegevus seisneb Ameerika koloniseerimises ning lõppeesmärk on end Euroopa emamaast lahku lüüa ning iseseisvus saavutada. Mängu põhirõhk on kaubandusel – tuleb uut mandrit ja selle põliselanikke ekspluateerida ning väärtuslikud produktid (rumm, sigarid jne.) Euroopasse müüa, küürutades pidevalt kasvava maksukoorma all.

Diablo 1,2 (1996, 2000)
Mina, kes ma jaapanipäraseid "süvarollikaid" ei armasta, nimetan Diablot rõõmuga kõigi RPG-de isaks. Mängude püsiva populaarsuse kinnituseks lendavad nad vähemalt kord aasta-poolteise jooksul minugi arvutisse. Muud justkui ei oskagi öelda.

Dino Crisis 1,2 (1999, 2000)
Resident Evil, ainult et dinosaurustega. Esimene osa järgib täpselt oma eeskuju valemit, ehk siis mõistatuste lahendamist ning laskemoona säästmist. Teine osa on rohkem märulipõhine, kus arvukate peletiste tapmise eest saab raha ning raha eest võib endale kõikvõimalikke relvi osta, millega veel rohkem peletisi tappa. Mõlemad mängud on igatahes kohustuslikud kõigile väljasurnud fauna fännidele.

Doom 1,2 (1993, 1994)
Ehkki järjest tuleb välja uusi ja suurepäraseid shootereid nagu Call of Duty 4 või Crysis, jääb Doom minu südames siiski erilisele kohale, mis tähendab seda, et peale igat formaatimist panen ma ta arvutisse enne kui näiteks viirusetõrjeprogrammi või Firefox'i. Oman ka aastakümne(te)pikkust kaartide valmistamise ning nende mittelõpuleviimise kogemust.

Evil Islands: Curse of the Lost Soul (2001)
Jälle üks mäng, millest vähesed teavad; tegu on venelaste tehtud rollikaga, mille põhiline populaarsus leidiski aset oma kodumaal. Minu arvates on selle tundmatus Narva jõest lääne pool aga täiesti teenimatu, sest Evil Islands peaks meeldima igaühele, kes naudib tohutu hulga ilmekalt sisseloetud dialoogide abil lahtirulluvat mängusüžeed. Lisaks stoorile on Evil Islands'is ka kaunis loodus, fantastiline muusikataust ning tõenäoliselt parim esemete valmistamise süsteem RPG-de ajaloos. Kirsina viimatimainitud koogil on iga võimaliku valmistatava eseme juurde sadadest mõeldud ka (humoorikas) kirjeldus.

FarmVille (2009)
Jah, ma panin selle siia! Ja ma tean, et see on mäng, kus peab päevas seitse korda vaarikaid korjamas käima ning kus majandus rajaneb naabri kanade väetamisel. Aga see on pagana lõbus ning tore on võrrelda oma farme naabritega omaga ning üksteist sotsialistliku võistluse korras abistada!

Gothic 1,2 (2001, 2003)
Kui ma peaksin andma konkreetse vastuse küsimusele "mis on parim arvutimäng üldse", siis pärast mõningat ajuragistamist tuleks vastuseks ilmselt "Gothic 1 ning teine osa kohe järgi". Ma ei tea, kas asi on sisseloetud dialoogides (minu nõrkus kõigis rollikates), maailmas, kus isegi viibida tahaks (karmide meestega asustatud vangikoloonia), avaras ning vabalt seigeldavas looduses (hunte ja kohutavaid shadowbeaste täis) või lihtsalt faktis et tegu on täiesti eripärase ning ootamatult realistliku stooriga ühes sünges ja lootusetus fantasymaailmas. Ning võitlussüsteem pole üldse nii võimatu nagu arvustajad väidavad või kui algul tundub.

Heroes of Might and Magic 2,3 (1996, 1999)
Kõik teavad, onju? Sest kelle pagasis poleks tundide, päevade, nädalate kaupa Heroes'e "üks-käik-veel"-maratone. Ehkki terve mänguseeria on kõrgel tasemel, jäävad sõelale 2. ja 3. osa.

Hexen: Beyond Heretic (1995)
Kui selle mängu eelkäija Heretic oli oma loomuselt Doom, kus kuulipildujad võlurisauadeks ümber võõbatud, siis Hexen on klass omaette. Doom'i mootorit on tunduvalt parandatud ja sisse on toodud rollimängudest pärit mõjutusi (ma söön oma mütsi ära, kui tootjate vabasse aega ei kuulunud Ravenloft ja hulk paljutahulisi täringuid). Hexeni teeb aga eriliseks tema atmosfäär, mis on kõige ehedam sünge, gootiliku dark fantasy kehastus arvutil. Mängul on ka järg, mis originaalist kahjuks tunduvalt kehvem.

Mass Effect 1,2 (2008, 2010)
Umbes niisugune peaks välja nägema üksikmänguliste action-RPG'de tulevik. Mass Effect'i iseloomustab põhiliselt ülihea graafika (eriti tegelased ja nende animeeritud näod), meeletu, mitut läbimängimist nõudev hulk pealeloetud dialooge ning meeldejäävad NPCd, kellest igaühe lugu ja iseloom killukeste haaval avatakse. Põhistory (tõsine kosmoseulme) on ise taustaks üldistele sündmustele galaktikas, mis puudutavad erinevaid mõistuslikke rasse ja nende omavahelisi suhteid, meenutades mitmeid tuntud ulmesarju. Mass Effecti mootoril on loodud ka fantasy-rollikas Dragon Age, mida samuti kõrgelt hinnatakse, ent mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt liiga palju kapitalistliku rahaahnuse järgi lõhnas.

Resident Evil 1,2,3 (1996, 1998, 1999)
Neis kolmes mängus meisterlikkuse saavutamine läks omal ajal maksma hulga raha ning ilmselt ka paar punkti koolitunnistuste keskmistelt hinnetelt. Erinevalt nende ~~põhjal~~ mõnitamiseks tehtud filmidest on mängudes kenasti tasakaalus seiklused, mõistatused, märul ja looarendus, lisaks veel oma aja kohta väga tasemel videod.

Starcraft 1,2 (1998, 2010)
Lõuna-Korea rahvusspordiala ning enamuse arvates kõige täiuslikum reaalaja-strateegia vähemalt kuni teise osani, mida ma veel mängida pole jõudnud, ent juba ette siia kirja panin. Starcraft pani lõplikult paika Blizzardi mänguvalmistamisvalemi, mis tähendab kohati lausa marruajavat balansseeritust ning kasutajamugavust.

Tenchu: Stealth Assassins (1998)
Läänes suhteliselt vähetuntud, ent Jaapanis kuuldavasti populaarne luuramis- ja seiklusmäng, kus ninjat kehastades täidad missioone erinevates põnevates kohtades ning võitled põrguvürsti ja tema käsilastega. Minule jäi ta meelde eelkõige oma fantastilise ja atmosfäärika muusikatausta ning kõrge replay value poolest. Kurioosne fakt: Inglise versioonis asendati shurikenid viskenugadega, kuna mainit visketähikud on seal maal niivõrd illegaalsed, et neid isegi filmides ja mängudes näidata ei tohi. Jah, sel põhjusel lõigutakse isegi ninjafilme jupp maad lühemaks.

The Elder Scrolls III: Morrowind (2002)
Ülisuurte ning vabalt seigeldavate mängumaailmade poolest tuntud sarja parim teos. Kui kaart ongi ehk veidi igav ning täidetud üheülbaliste dungeonitega, mida läbida, siis pika ja unikaalse põhiloo peaksid kõik RPG-sõbrad küll vähemalt korra läbima. Morrowindi suurim kestva populaarsuse allikas on siiski selle modifitseeritavus, millega saab lihtsamal kujul hakkama pea iga loll (ning õnneks ka mõned targad, kes on väga häid omatehtud mod'e võrku üles pannud).

Warcraft 2,3 (1995, 2002)
Warcraft IIIe pean mina kõige paremaks reaalaja-strateegiaks, mis edestab isegi Starcrafti, ning see käib nii üksik- kui mitmikmängu kohta. Ent nagu Morrowindi puhul on siingi tõeline võitja kaarditegemisprogramm. Selle üheks suurimaks triumfiks on DotA (Defense of the Ancients), mis on RPG/strateegiamod ning mis on parem ja mõnede väitel populaarsemgi kui päris mäng ise. Mis puutub Warcraft IIe, siis olen ma selle võlusid alles viimastel aastatel mõistma hakanud. Ehkki mäng ise on tänapäevaks tunduvalt vananenud, naudin ma seal just Warcrafti mütoloogia vanema ja parima osa väljakujunemist, ehk siis vana Hordi võitlust Azerothi rahvaste vastu.

World of Warcraft (2004)
WoW on teada-tuntud kui suurim süütuid noormehi tekitav jõud peale Hiina pruudiprobleemi (ning arvestades mängu populaarsust Idamaades, siis sellega kindlasti käsikäes tegutsev). Aga imestada pole midagi, sest WoW'ist leiab igaüks midagi, millega suurem osa ööpäevast ära täita, ning 200 krooni kuus pole nii väärt meelelahutuse eest palju küsitud.

Erinevatel põhjustel jäid nimekirjast napilt välja sellised lõbuvarad nagu Blood 1, COD4: Modern Warfare, Crysis, TES4: Oblivion, Unreal Tournament 1, Worms 2 jne. Enamasti nad lihtsalt ei mahtunud.

The Expendables (2010)

2010-09-09T03:19:00.000-07:00

Rohkem kui rahvuslik ühtsustunne, rohkem kui religioon või poliitikute lohutavad näod on action-filmid need, mis juba kolmkümmend aastat rasketel ja segastel aegadel inimesi pinnal hoiavad. Olgem ausad, pärast 9/11 ei tahtnud ameeriklased mitte jätkuvat rahu ja "enamuses heade" moslemite mõistmist, vaid verist kättemaksu – ja kuna päriselt ei käi asjad niimoodi, et kangelased lihtsalt terroristide ukse koos kurjamite endiga maha löövad, siis loodi Jack Bauer, kes seda filmilinal tegi. Samamoodi sündisid Braddock ja Rambo, kes pidid Vietnami häbi pilusilmsete mehikeste vere abil maha pesema. Viimase aja moeteema on Somaalia piraadid, seega peavad vanad märulikangelased taas kord püssid vinnastama ja kuulirahe abil õigluse jalule seadma. "The Expendables" sellega algabki, ent kuna mustad korsaarid pole suure tulejõuga machomeestele, erinevalt tsiviliseeritud maailma relvajõududest, mingid vastased, siis otsivad nad üsna pea endale uut sihtmärki ja satuvad tagasi 80ndatel lõplikult koost lammutamata jäänud Ladina-Ameerika diktatuuri- ja narkoriikidesse.

...ja kui te tahate näha välja sama karmid kui mina, siis ärge unustage kedagi ähvardades kergelt vasakut põlve kõverdada.

"The Expendables" on oma süžeelt peaaegu "Commando" ümberjutustus. Ainult tegelaste tegutsemismotiivid on erinevad – nüüd on kangelased "Palgasõdurid", nagu kõlab filmi vapustav eestikeelne pealkiri. Eriliseks üllatuseks pole ka see, et ajastu vaimuna on Velina saart valitseva kindrali selja taga tõeliseks pahalaseks hoopis endisest CIA agendist narkoärikas. Tegevuse arenedes liigub Stallone ja tema rõõmsate psühhopaatide kamba motivatsioon rahalt ja poliitikalt siiski eemale ning neile antakse võimalus kangelaslikult abistada ilusat latiinotüdrukut, kelle kindralist isa ja tema riik narkoärika küüsi langenud on. Selles mõttes olid "Commando" ajad lihtsamad – ainsaks Arnoldit liikuma panevaks jõuks oli soov päästa Bennett oma noorukese tütre küüsist, et mehel naissoo vastu mingit veidrat huvi ei tekiks. Üldse ma soovin, ja osa filmi ajast peaaegu lootsin, et "The Expendables" jätkakski "Commando" liini ja leiaks aset fiktiivses Val Verde riigis, kus pärast president Velasques'i surma Arnoldi käe läbi ning kahtkümmend viit segadusteaastat oleks lõpuks seesamune kindral võimu haaranud. Põhjust korraks loota oli ju ka, kui Arnie ise etteaste tegi, et tööst Ladina-Ameerikas Stallone rühma kasuks keelduda.

Sellist üleminekut ma usun.

Ehkki postritel on Schwarzeneggeri osalus suurelt välja hõigatud, teeb ta ise kõigest paariminutise ilmumise, ja see on kirikus! Tal on seljas pintsak! Loomulikult oli ta sinna lihtsalt filmi reklaamimiseks pandud ja tagantjärele mõeldes olen ma ka rahul et nii läks, sest pagan! mees on vanaks jäänud, tõeliselt vanaks. Ta isegi kõnnib nagu vana mees, kes pole kunagi omasooiharat seksi harrastanud ega kuulipildujat käes hoidnud. Vanad on ka teised filmis olevad kuulsad nimed nagu Stallone, Lundgren ja Jet Li, ent mitte ükski neist nii drastiliselt ja kujutatud on neid sama üliinimlike tapamasinatena nagu endistel aegadel. Stallone on "Rambo" neljanda osa ajaks tekkinud letargiast muide välja murdnud ning teeb oma märulitööd üllatavalt reipalt ja elavalt, ning näeb ka silmnähtavalt rohkem vormis välja (mitte et "Rambo" halb film olnuks, üldse mitte). Sama võib öelda Lundgreni kohta (kes pole küll vormi kaotanudki), kellele kuulub ilmselt ka teose parim näitlejatöö, kui seda väljendit temasuguste meeste kohta üldse kasutada saab. Teisi kuulsaid nägusid filmis on aastad siiski hellemalt kohelnud: Bruce Willis, kes samuti ainult korraks koos Arnoldiga üles astub, on rõõsk ja roosa nagu alati; narkobossi ihukaitsjat mängib hiiglaslik "Stone Cold" Steve Austin, kes näo poolest võiks vabalt maadlusringi tagasi astuda. Mickey Rourke on küll kortsus ja kole, aga tema on seda ju alati olnud, ja teeb üsna laheda etteaste.

Seda aga ei tahaks väga uskuda.

Kogu see Hollywoodi ülinimede bande on väärt iga ekraaniminutit ja kassamiljonit, sest "The Expendables" on üle kõigi ootuste hea film. Kuna režissööriks oli Sly ise, ja näitlejaid te juba teate, siis midagi vana kooli märuliretseptist väga mööda minevat ma ei kartnudki, ent nii kaheksakümnendatelikku tapmist-ja-tagaajamist ma loota ei julgenud. Pange tähele, "Rambo" tegi kolme aasta eest alles otsa lahti ja machomärulid on tagasiteel. "The Expendables" on isegi oma kõrgete standardite kohta pretsedenditult plahvatuslik ja vägivaldne. Mul oli siiralt kahju, et ma kinno paberit ja pliiatsit kaasa ei võtnud ja laibaloendust ei teinud, ehkki tõenäoliselt oleksin ma selleks pidanud terve sitapaberirulli ära kulutama.

Kassaedu, mehed! Tehke ometi rõõmsam nägu!

Kogu aeg muidugi ei lasta asju ja inimesi õhku. Näiteks teist peaosa täitvale Jason Stathamile (esimene roll, kus ta mulle meeldib) söödetakse ette armulugu, mille ta peab lahendama üks-mitme-vastu brutaalse kaklusega korvpalliplatsil (kõige klassikalisem kakluspaik märulites peale mootorratturibaare ja põlevaid maju). Dolph'i tegelasel on narkoprobleem, millest ta rabeleb välja alles siis kui – mitte ei lähe kirikusse, mitte ei räägi sõbrad talle mõistust pähe – vaid kui Sly teda .44 Magnumist tulistab. I can't believe this macho bullshit! Ja Rourke'i tegelane, endine palgasõdurite rühma liige, praegune piipu popsutav padusouthernerist tsiklimees kelle garaažis palgasõdurid kogunevad, räägib peaaegu pisarsilmil oma inimeste tapmisega täidetud minevikust, et sealsamas lüüa vihahoos puruks kitarr, mille ta oli ostnud verinoorele tibile, kellega tal paraku ei klappinud. Üldse on hea hulk tegelaste nö "vabast ajast" täidetud sellega, et nad kurdavad oma ebaõnne üle vastassooga. Me mõistame teid suurepäraselt, vennad, me mõistame – tõelised mehed don't need the girl.

Kõik taolised häirivad asjaolud vaigistab muidugi filmi viimast pooltundi täitev tapatalgu. Siin on "The Expendables" täiesti oma suurte eeskujude tasemel ning praegusaja graafiliste võimaluste kohaselt ka brutaalne. Rõhutakse nii kvali- kui kvantiteedile, mis actionfilmi kontekstis tähendab kümneid ja kümneid efektselt ribadeks lastud inimesi. Eriti meeldejääv surm sai osaks narkoärika ihukaitsjale, keda üks palgasõduritest peksis ja kes tulemöllus süttis ja keda siis üle keha põlevana ikka edasi peksti. Kui mul kellestki seal möllus kahju oli, siis saare kindralist, sest too nägi kogu aeg välja kuidagi heasüdamliku mehikesena ja meenutas Coffin Joe'd, kui stereotüüpne Mehhiko kindralivorm asendada keebi ja torukübaraga.

Ma arvan, et minu soenguga sobib see paremalt kolmas punane barett.

Noh, ja kui "The Expendables"'i nimelise verepulma juures üldse millegi üle nuriseda, siis žanrile omaste haigutavate loogikaaukude üle. Palgasõdurid, kes oma ameti tõttu ja oma niigi silmatorkavalt koguka välimuse juures ju eriti madalat profiili hoidma peaksid, alustavad suvalistes kohtades keset linna kiirteid tulevahetusi (tegelikult pole see vist probleem, sest kui vaadata enamikke filme, siis on ikka nii et kui tiheda liiklusega teel autod üksteist taga ajama hakkavad ja automaatidest tulistatakse, sõidavad teised liiklejad rahulikult edasi ja ei tee märkamagi). Palgasõdurite lennuvahendiks on vanamoodne propellerlennuk, mille kokpitist avaneb auk otse kuulipildujapessa. Ja nad maanduvad regulaarselt paranoilise turvarežiimiga riikide tsiviillennuväljadel, kehastades puukallistajaid! Ning kui nad on lasknud lennukist õhku sadamasilla, mille peal on toosamune narkoärikas ja terve pataljon sõdureid, teavad nad pärast oma ülitäpsete instinktide abiga, et tohutust tulemöllust pääseb ainult pahalane ise, kes taipas viimasel momendil vette hüpata.

Kui need ja teisedki loogikaaugud täita tinaga, nagu kombeks, siis saamegi peaaegu stiilipuhta kuldaegse märuli. "Peaaegu" – eile "The Expendables"'i vaadates sain ma lõpuks aru, miks praegusaja filmid juba tunduvad teistsugused kui kahekümne aasta eest, ja vastuseks on kaameratöö. Vanasti oli vist kaamerate lindistuskiirus väiksem või tehnika tundlikum, igatahes filmiti aeglasemalt ning kogu actionit jõudis vabalt jälgida. Tänapäeval vehib kaamera siia-sinna ning ma pean nõustuma vanemate inimestega kes ütlevad, et moodne kino polegi muud kui üks valgusesähvimine. Filmi lõpupoole hakkasid silmad ja pea valutama ning tegevusest oleks palju parema pildi saanud, kui kaameratempo oleks rahulikum olnud. Aga võibolla oleks teos siis liiga pikk tulnud ja viimastel aastatel popiks saanud mitte-üle-poolteist-tunni kinokunstinormiga konflikti sattunud.

Aitab juba, senór! Kui ma veel ühele langenule küünla süütan, saab paater Roberto väga pahaseks!

Katkestan nüüd ja vabandan ülipika spoileritega täidetud arvustuse pärast. Kohtume homme, st reede 10. septembri õhtul Cinamonis, kus Tartu filmiblogijad ja nende sõbrad (kõik on oodatud) karjakesi "Machete"'t vaatavad ja pärast nähtut õlle kõrvale kommenteerivad. Samuti jääme ootama Stallone poolt põhimõtteliselt välja kuulutatud "The Expendables"'i järge ning kaeme, kas Schwarzeneggeri muumia kärutatakse jälle Lenini kombel väljanäitusele.

NB: Special fuck off "The Expendables"'ile subtiitrid tõlkinud inimesele. Kuidas sinusugused keeleoskamatud tüübid MPDE'sse või üldse kuhugi tööle saavad?

9/10

Estcon 2010

2010-07-23T07:43:00.000-07:00

TAGLINE:
Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Saarjärve metsades paradeerisid fašistid, jagati raudriste, ee, Stalkereid.

Üritust valvas turvafirma eSS.

HOMOEROOTIKA:
Teie austatud isa Pjotr oli kohal ja hoolitses täielikult kombluse eest, takistades karvaste meeste hordidel üksteise suhtel vallatuks minemist. Konstantinoopoli patriarh jäi rahule. Etendati homoerootika-vabasid piibliteemalisi näidendeid.

Jeesuse ristimine Jordani jões: etendus kolmes vaatuses, alal 18a keelatud.

LAIBALOENDUS:
Null, mis on ebatavaliselt väike hulk, arvestades päikese suurenemist punaseks hiidtäheks. Samas on teada, et meie üritusega paralleelselt hukkus kõrvalasuvas Tšernobõli metsas kuulide ja zombide läbi nii mõnigi õnneotsija. Nende täpse arvu kohta puudub mul statistika. Lauataguses rollimängus oli samuti hulk langenuid; seal hävisid ka enamike tegelaste trummikiled kui välja ilmus minu tegelane, kes sõitis roosa täispuhutava hõljukautoga ja kes oma nimele – Surnuksmanaja – teps häbi ei teinud, kasutades relvadena tuumajõul töötavat ghettoblasterit ning falsetihäält, mille võimsust võrreldi vihale aetud helibarjääriületusega.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Lausa hea! Võibolla minu lühikese elu parim Estcon üldse. Nagu Ove juba mainis, jäi selleaastaselt ürituselt tavalisest rohkem meelde, kuna kaineid momente oli suhteliselt palju. Kõik ettekanded, mida ma kuulasin – eriti Kunnase oma – olid huvitavad ja rollimänguline püherdamine metsa vahel oli väga nauditav. Pealegi, ega iga päev ei saa natsimundrit ja gaasimaski kanda ilma, et keegi sellele viltu vaataks.

Negatiivsemateks külgedeks olid herilaste lubamine Estconi territooriumile, kusagil põõsastes peitunud Muhv, kes oma keeduspiraaliga järve kuumutas, ning traditsioonide jäme rikkumine Metsakana välja manamata jätmise näol.

PARIM ONE-LINER:
See tuli spontaanselt Trashi suust ööl vastu pühapäeva. Parafraseerides, "viin teie lapsed koolibussiga nikumaale".

TOBE POLIITILINE SISU:
Puudus – me oleme täielikult apoliitilised.

Poliitikat me ei tunnista.

MEELDEJÄÄV SURM:
Üks herilane suutis mu õllepudelisse ära uppuda, see oli – *nuuks* – nii ilus surm. Meeldejääv lõpp oli ka minu alter egol stalkerina, kui ta otsustas oma võitluskaaslaste nina alt Monoliidi ära napsata ning kui ta seejärel sõelapõhjaks tulistati. Ma ei tea küll, kas see päris Stalkeri-universumi kaanoniga ühtib, kui keegi tegelane Monoliidi kätte võtab ja seda füüsiliselt kuulidevastase kilbina kasutab.

KAS TEGELASTE SEAS OLI MÕISTMATU POLITSEIPEALIK?
See tiitel läheb inimesele kes ööl vastu laupäeva patrulli välja kutsus, kui talle selgus, et vabaõhuüritusel kostab väljast teinekord lärmi.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kuumus, eriti sauna peal magades, oli küll nagu ground zeros, aga tõenäoliselt peab siin süüdistama meteoroloogilisi fenomene nagu too ülalmainitud Päike. Kui ma kunagi kosmoseulmet kirjutama hakkan, siis seal mainitud taevakehast igatahes kivi kivi peale ei jäeta – maksan kätte raisk!

MIDA MA ÕPPISIN:
Zombide puhul on tulemuslik ainult selga tulistamine, mitte pähe, nagu filmid meile selgeks teha üritavad. Kaks suurt kanistritäit tulist kapsasuppi ei pruugigi kõrvetaval päeval kaubaks minna. Ainult kõige kangemad papid kannavad sepisrauast kahepuudaseid riste.

Aa, ja ma leidsin oma kadunud venna. Kuidas me küll nii kaua üksteisest mööda kõndinud olime?


Nagu kaks tilka kerbangot.

Clash of the Titans (2010)

2010-05-06T05:59:00.000-07:00

Nüüd on mõned nädalad selle ilguse nägemisest möödunud, paar ausat Kreeka müüti südame kinnitamiseks läbi loetud ja ma julgen "Titaanide Heitluse" teemal sõna võtta.

Mõtlemisvõime on tore asi. Arukamad Teie seast, kallid lugejad, dedukteerisid minu kasutatud sõna "ilgus" põhjal, et kevadise fantasy selleaastane suurteos ei meeldinud mulle eriti. Kui vaid filmide tegijad, näitlejad ja rahastajad samasugust kuldset aju omaksid või vähemasti netikommentaare lugeda oskaksid, siis oleksid nad teinud juba ammu ainuõige järelduse, et igale vähegi üle 16-aastasele inimesele ei lähe niisugused arulagedad müüdilörtsimised peale. Suure arvutivõimsuse demonstreerimiseks ei ole vaja "Iidsete aegade lugusid" taustmaterjalina kasutada. Võtke "Avatarist" õppust ja tekitage maailm, mis on olemuselt küll ebaoriginaalne, ent vähemalt teie enda looming. Ja küsige endalt, kas te ikka tahate minna ajalukku kui filmikunstnikud, kes topivad vaimutoitu suudesse, mille tavamenüüks on Superman'i koomiksid?

Perseuse lugu te kõik teate - on selline kangelane, kes läheb Medusa pead jahtima, et päästa printsess Andromeda koletise Vaala käest. "Clash of the Titans" järgib lugu üldjoontes, aga oh üllatust! ainult üldjoontes. Originaalmüüdis mõisteti Andromeda koletise ohvriks seetõttu, et tema ema Kassiopeia julges väita, nagu oleks ta merenümfidest ilusam - filmis aga paneb kõik käima Mükeene inimeste vastuhakk jumalatele ja Hadese salasepitsus Zeusi vastu. Perseus saab oma jumaliku isa käest valgusmõõga (ma ei tee nalja, see oli vist kõige valusam moment ses filmi nime kandvas hädaorus), kogub grupi löömamehi ja asub ratsa teele, et seitsme päevaga kusagilt kaugelt kõrbemaalt Medusa pea ära tuua.

Eks ta saab sellega muidugi hakkama ja leiab teel endale kaaslasi, kes ükshaaval ära kukuvad. Kõige tobedamad on džinnid, kes näevad välja nagu hakkepuidust muumiate ja "StarCraft"'i Protosside ristsugutised ja kes sõidavad suurte skorpionide seljas. Ühest teisest Kreeka müüdist tuleb Perseusele appi ka Io, kelle põhifunktsioon on suvalistel hetkedel välja ilmuda ja üleüldiselt tüütu olla; sellest peab aga aru saama, sest iga kangelane vajab pidevalt ekraanil olevat love interest'i, muidu poleks ta ju kangelane. Ahjaa, koletis Vaal, keda "Titaanide Heitluses" nimetatakse Krakeniks (sest kõigi merekoletiste nimi peab nüüd ja igavesti olema Kraken), on küll üsna suur, aga võrdlemisi totter ja ei tee kindlasti au 21. sajandi graafikaprogrammidele.

Kreeka müüdid on piisavalt huvitavad ja mitmekülgsete sündmuste ja tegevuspaikadega, et neist palju originaalitruusid filme valmistada. Miks peab Hollywood neid ära lörtsima? Kas on mingi turu-uuring, mis näitab, et ühe elemendi asendamine teisega suurendab kinotulusid nii-ja-niipalju ziljoneid? Miks, Hollywood, MIKS?!

Räägiks veel näitlejatest kah. Sam Worthington Perseuse osas on vähemasti omal kohal - nagu viimases "Terminaatoris" ja "Avataris" nähtud, sobib tema sile peanupp (mis palju endas ei sisalda) hästi märululmekatesse ning tema poisilik, veidi segaduses ja kurb nägu aitab selle ümber põimida imaltraagilisi lugusid. Toiduõlis leotatud habeme ja "Diablo"-mängudest tuntud peaingel Tyraeli turvisega Zeusi osas rikub oma karjääri aga Liam Neeson. Näe, milleni majanduslik allakäik väärt näitlejaid viib. Minu jaoks oli kõige olulisem osatäitja siiski kuninganna Kassiopeia, kuid hoopis muul põhjusel. Filmis teda palju näha ei ole ja teda kehastab suhteliselt tundmatu näitlejanna Polly Walker, keda mõned võivad mäletada intriigitari Atia osatäitjana "Rooma"-seriaalist. Tähtis oli ta mulle sel lihtsal põhjusel, et ta oli ekraanil rabavalt ilus. Režissöör oleks võinud vähemalt selle osa müüdist käsikirja alles jätta, kus kuninganna (juba 44-aastane, muide) end merenümfidega võrdlema hakkab. Ta oleks neile üks-null ära teinud.

Kui ma unelemise lõpetasin, sain ma aru, et kahjuks ei suutnud isegi mainitud näitlejanna seda visuaalset õnnetust, ee, filmi päästa. See tundus igav isegi täpselt minu kõrval istuvale 10-13-aastaste poiste pundile, kes mingi aeg lärmama hakkasid (ma vihkan lapsi). Igatahes, nagu ütleb "Titaanide Heitluse" kohta värske afgaanide hirm Roland Sauron, tundub peaga korduvalt vastu seina jooksmine talle palju huvitavama ideena. Saan ainult nõustuda.

2/10 (4/10 suurel ekraanil Polly Walkeri eksponeerimisega)

Take a Hard Ride (1975)

2010-05-06T00:42:00.000-07:00

TAGLINE:
It rides with the great westerns!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Ahned valged ajavad taga ausate neegrite raha.

Seitse valget silmaaukudega torbikut lahvatasid just praegu vihast põlema.

HOMOEROOTIKA:
Filmis on näha ainult ühte naist, keda algul püütakse vägistada ja kes üsna varsti maha lastakse. Suurem osa tegevusest toimub kõrbes, kus tolmused mehed üksteisele tuge pakuvad ja purunematuid sidemeid loovad. Üks karjaajajate paar, kes rikastest neegritest kuuldes kohe relvad haarab, veedab vähemalt poole neile usaldatud ekraaniajast teineteise poole niisugusi maguskarvaseid pilke ja naeratusi heites, mis ei jäta saladuseks, et pepunuss neile võõras teema pole. Tundub, et vahepeal püüab ümmargusem ja karvasem neist oma sinisilmadega isegi kaamerameest sodoomiale meelitada.

Karjaajajatega aga asi ei piirdu – esimest peategelast Pike'i (nimi, mis ei viita ühelegi meessuguorganile) mängib endine Ameerika jalgpalli täht Jim Brown, kes isegi peale oma spordikarjääri pilkupüüdvas vormis on ja kelle resümeest ei puudu näiteks ajakirja "Playgirl" centerfold-staatus. Tema kaaslane Tyree (Fred Williamson) aga kannab taktikalis-homoerootilistel põhjustel kaasas kotitäit madusid, hoiab pidevalt suus fallilist sigarit (ühel lõõgastusmomendil pärast Pike'iga sõbramehelike kakelungi maha pidamist on ta tõeliselt üllatunud, et sõber "seda kunagi proovinud pole"), käitub ja räägib nagu professionaalne drag queen ning riietuse poolest oleks Village People talle paras seltskond.

Muide, filmis on ka mingi ebaoluline tegelane, kelle näitleja(päris?)nimi on Buddy Joe Hooker.

Penis goes where???

LAIBALOENDUS:
56, mis on vesterni koha väga soliidne tulemus. Siia on muidugi sisse arvestatud ka 18 meest, keda nähti allpool mainitud plahvatuse epitsentrisse ratsutamas ja sealt mitte väljumas.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Üsna halb. Metsik lääs paistab olevat niisugune koht, kus inimeste peamine sissetulekuallikas on rahakate möödujate röövimine. Film koosnebki sellest, et head ratsutavad sirgjooneliselt punktist A punkti B ja kõigis kohtades, millest nad mööduvad, hüppavad logelevad mehed kohe hobuste selga ja asuvad neid taga ajama. See on kogu süžee.

Näitlejatööd ei kannata mingisugust kriitikat. Lee van Cleef, kes siin mängib natuke-liiga-karmikäelist pearahakütti, püüab kümnend peale suuri vesterne ikka olla Angel Eyes'ilikult vähese jutu ja salakavala pilguga, kuid vaataja loeb sellest ilmest pigem välja, nagu ei saaks mees üleüldse aru, mis toimub ja mida ta tegema peaks. Lisaks sellele on ta silmnähtavalt vanaks jäänud; tema juuksepahmakas on groteskselt vormist väljas ning pruunis viletsas mantlis meenutab ta parmu taarapunkti tagant. Teisi näitlejaid on veel, aga neil ei püsi ilmselgelt isegi oma väheldased laused meeles.

Steven Seagalil läks kaks tundi arusaamiseks, et Van Cleef'il on ees vihane nägu.

Mis puutub märulisse, siis üritab "Take a Hard Ride" välja murda vesternide igikorduvast revolvrilaskude jadast, ent tulemused selles osas on kergelt, ee, tobedad. Nii nagu Chuck Norris filmis "Lone Wolf McQuade", ei pea ka Pike absoluutselt sihtima, et kedagi tabada; samuti suudab ta läbi hobuse tulistada. Teine terve mõistuse vaenlane on Tyree, kelle lahingutaktika enne Pike'iga kohtumisel tulituki omandamist on madudega täidetud koti liivale viskamine. Madudest vähemalt kolme-neljakümne meetri kaugusel seisvad püssidega mehed heidavad seepeale relvad maha ja põgenevad meelinüristavas paanikas. Ehkki Tyree saab varsti peale seda endale relva, ei piisa sellest režissöörile, kes saadab kangelastele kung-fu'd valdava tumma indiaanipoisi. Lisaks relvale ei vaja too ka hobust vaid jookseb neegrite ratsudega kaasa, sest ta on Tarahumara hõimust, kes, nagu ütles Agu Sihvka, võivad joosta mitu päeva järjest ja kui maha ei kuku, siis veel kauemgi.

Jalahoobid, millega võideti Lääs.

Et lõbusat ja jaburat märulit ohtralt on, ja et tapmist ja tagaajamist saadab odavatest seriaalidest tuntud reibas vesternimuusika, siis aitab sellest tekkiv hea tuju õnneks veidi varjata fakti, et tegu on peaaegu mõttetu filmiga.

Jummala tõsi, 'ärra Cleef. Preeriakoerad on siia endale kiriku ehitanud!

PARIM ONE-LINER:
Üks jälitajatest, keegi usuhull, ütleb "The Lord's own thunderbolt has been given into my hands to smite the unredeemable sinners" vahetult enne kuulipritsi peale katte tõmbamist. See oli parim, mis ma leidsin, ja ilmselt kõige pikem ja sisukam lause kogu filmis.

Pühamees tsiteerimas piiblisalmi numbriga S&W.45.

TOBE POLIITILINE SISU:
Iseenesest polegi nii väga tobe. (Ilmselt) kodusõja-järgse Lõuna vaenulikkus mittevalgete suhtes on üks läbivaid teemasid. Kaks musta püstolikangelast ja üks karm indiaanlane, kes õelatele valgetele kohta kätte näitavad, on muidugi jabur idee, aga samas on kauboifilmi kontsept seda niikuinii.

MEELDEJÄÄV SURM:
Filmi ainus naine, kellele neegrid usaldavad oma raha, põgeneb hobusel jälitajate eest, kuni nood ta vankrile paigutatud hiiglasliku kuulipritsi valanguga maha niidavad. Ma ei teagi, kumb on meeldejäävam, kas selline meeste ülimuslikkuse võimas tõestus või fakt, et tilkagi verd sellest kõigest ei tule.

Kohustuslik Bud Spenceri look-alike? Loomulikult olemas!

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kurat, peaaegu et toimus! Peategelased satuvad mahajäetud kaevandusse, kus otse loomulikult on kastide viisi dünamiiti. See pannakse plahvatama ja järgnev tulevärk on küll tsipake üle pingutatud. Lisaks seenepilvele näeme veel kaadreid, kuidas metsik lööklaine tükk maad eemal asuvaid laohooneid ja seinu ribadeks kisub. Vähemalt kümnemehelist ratsameeste salka, kelle hävitamiseks plahvatus korraldati, ei näidata plahvatuse ajal ega pärast seda enam kordagi – peame eeldama, et nad pihustati molekulideks. Pike ja Tyree ise, kel nende endi sõnade järgi oli "kolm sekundit aega", suudavad tunnelisse joostes muidugi terve nahaga pääseda.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kui tahad pokkerimängus sohki teha, siis viska laua alla lõgismadu. Selle peaks küll järgi proovima, minu teada ei ole Eesti kasiinodes otsest maokeeldu.

Füüsikaülesanne: kas ta ratsutab päikeseloojangu suunas või hoopis tuleb sealtpoolt?

5/10

The Fly (1986)

2010-05-04T06:37:00.000-07:00

Üks minu elu suurematest katsumustest on pidev filmide otsimine ja tõmbamine, mida siis vaadata oma naispoole seltsis, eesmärgiga vältida moodsa feministliku ühiskonna nõmedusi nagu temakesele tähelepanu pööramine ja rääkimine. "The Fly" on ilmselt enamikul kunagi nähtud film, aga et viimasest korrast oli möödas päris palju aastaid, läksin ma uuele katsele. Päris edukas see katse polnud, sest vaatamiseks läks kaks õhtut ning nii filmi üldisest tempovaegusest kui seal valitsevast günotsentrilisest mentaliteedist tulenevalt leidsime end pidevalt tühiseid detaile kommenteerimast ning külmkapist õlle lisakoguseid hankimast. Võibolla oli filmi vana 50ndate variant teistsugune, kuid horrori ega thrilleri mõõtu "The Fly" küll välja ei anna, pigem on tegu keskpärase ulmefilmiga.

Filmi esmane pealkiri oli "E.T. pohmahommikute kroonikad"

Seth Brundle (Jeff Goldblum) on nohikust teadlane, kes oma katusekorteris on ehitanud valmis teleportatsiooniseadme ja, ehkki film sellele otseselt tähelepanu ei pööra, seadet juhtiva intelligentse arvuti. Mingil teadlaste sümpoosionil satub ta kokku ajakirjaniku Veronica'ga (Geena Davis), viib ta oma korterisse sugu tegema ja näitab talle teleportereid. Ta võidab Veronica südame sellega, et siirdab paaviani, keda ta kodus peab (???) ühest kapslist teise, mille tulemusel vaesest loomast jääb järgi verine võdisev mass. Naine kannab sellest ette oma armukadedast eksmehest toimetajale, kes teda õigusega mõnitab. See innustab iseseisvat karjäärinaist Veronicat teadlast taga õhutama ja kiirustama, mis paneb mehe hooletu eksperimendi korras iseend teleporteerima, märkamata, et kapslisse satub koos temaga ka kärbes. Mõlema olendi geenid koonduvad ja Brundle'st saab mees, kes iga päevaga üha enam kärbestub.

Kärbsed teevad nii tihti, nagu iga lapski teab.

Niisugune teadus, nagu "The Fly"'s demonstreeritakse, oleks olnud arvestatav 50ndatel, kuid mitte 80ndate teises pooles, rääkimata veel ilmselt tobedate mulletite põhjustatud rabavast loogikavaegusest. Kreatsionistidel on ka tugevam teaduslik baas. Ma saan aru, et geenid olid tollal lahedad uued asjad, kuid seda, et need ei tööta niimoodi, oleks ikkagi teada võinud. Kurat, inimese genoomi kaardistamine võttis isegi tänapäeva võimaluste juures aastaid, aga Sethi katusekorteris olev arvuti suudab kaks täiesti erinevat omavahel edukalt liita hetkega. Ma kujutan ette, et isegi viiekümne aasta pärast tuleks niisugusest katsest parimal juhul välja Petri tassi põhjas nõrgalt haisev plöga. Ja kui genoomid ka liitusid, miks hakkas kärbse oma järk-järgult inimese oma välja tõrjuma?

Režissööri palgatud geneetikaekspert.

Film tahtis justkui näidata, et kärbes oli igal moel inimesest tugevam, mis väljendus selles, et Seth suutis päev pärast teleportatsiooni meistervõimleja kombel ringi karelda ja laes kõndida. Sci-fi-filmide tegijad peaksid meeles pidama, et fictioni ees on oluline sõna science kah olemas. Kärbes on inimesest suhteliselt tugevam ja võimekam küll, aga meeter-kaheksakümneni venitades oleks ta täiesti inertne; ammugi ei suudaks tema eluaegset sita sees kakerdamist ette kirjutav genoom kõrgema looma oma kusagilt välja tõrjuda. Ma kordan, geenid ei tööta niimoodi. Ja erinevalt haritud teadlase Seth Brundle väidetust ei söö kärbsed toitu, olles sellele eelnevalt hapet peale oksendanud. Üleüldse unustas film ära pisikese fakti, et koos teadlase ja kärbsega sattus kapslisse vältimatult ka trobikond baktereid, paelusse, nahalesti, muiduleivasööjat ja 80ndate Ameerika tavade kohaselt ka üks ninja, kelle pärilikkusaine oleks samuti arvesse pidanud minema. Baktermees - vat see oleks midagi! Vittu, sihuke arvuti tuleks küll Emexisse viia, mis inimeste ja kärbeste kaugeid esivanemaid isegi äramärkimisega ei austa.

Ja seda veel enne kahetuumalisi protsessoreid.

Üks väärtus filmil siiski oli, nimelt tema ajastutruudus. Mul ei tule kohapeal küll ühtegi teist linateost pähe, mis oleks nii kaheksakümnendad. Mulletid, halvastiistuvad kirevad kampsunid, telliskivilikult aerodünaamilised autod, kähmuritega täidetud piljardibaarid, mulletid, korterite kosmosekindla paksusega rauast lükanduksed, kõikjal suitsu kimuvad naistegelased ja mulletid. Kuid 80ndad tõesti nii jube aeg oli, siis ei kujuta ma küll ette, kuidas säärane ajastu suutis sünnitada häid asju nagu videomängud või Slayer. Kui isegi reporterina ebakompetentne Veronica üritab teadlast Seth'i ära rääkida, et too teeb mingit mõttetut ja perspektiivitut tööd, siis ajab mees ülekäte läinud emase loomulikult minema ja läheb baari uut naist otsima. Ta leiabki mingi tibi, kes on aga kõigist filmidest nähtud kaheksakümnendalikkuse epitsenter, lühikese seeliku, lotendava sinise teksatagi, hair-metali, joomise-suitsetamise ja mulletiga tükkis. Naise võitmiseks peab ta ajastu märgina isegi ruudulises särgis over-the-top'iliku rekkamehega kätt suruma, mille ta oma uue kärbsejõuga muidugi võidab. Sama hästi oleks ta võinud Ronald Reagani koju vedada, selleks jaoks eelnevalt mõned kurjad kommud maha kõmmutades. So 80's!

Where is your god now?

Selle pika möla kirjutamise peale tulid paar õudsemat kohta filmist siiski meelde, näiteks eelmainitud katkiteleporteeritud paavian, kelle verise käpa ilmumine kapsli klaasuksele pani päris võpatama; samuti Veronica unenägu sellest, kuidas ta Sethi sigitatud last aborteerib, ja kuidas arstid tema seest hiiglasliku kärbsevagla välja võtavad. Ent Brundle ise ja tema muundumised, mis peaks ju olema filmi keskne õudus, ei jätnud küll mingit muljet. Hale temast ka ei hakanud, nagu taoliste frankensteinlike filmikollide puhul tihti rõhuasetuseks on, sest isegi üsna kaugelearenenud metamorfoositasemel ajas ta üsna reibast, ehkki segast juttu. Pealegi, nagu mu naispool välja tõi, olid inimkärbsel nii ilusad silmad! Kah viis, kuidas üht õudusfilmi lõpetada. Igatahes tuleb lähemal ajal läbi vaadata ka "The Fly II", mille kohta ma justkui mäletan, et too päris vahva film olnud. Ja seal pole ka Jeff Goldblumi (kellel on juudinägu, nagu me pärast kolmandat õlut avastasime) oma karjäärile plekke lisamas, sest enamikes rollides ta mulle täitsa meeldib. Aga eks näis...

Kus olid loomakaitsjate silmad? Vastus: Goldblumi ümberlõigatud riistal.

4/10

HÕFFi säästupost

2010-05-04T00:48:00.000-07:00

Kui isa Pjotr Tartust välja jõudis, olid õudused juba alanud. Nimelt kippus Metsavana raudruun, kellel me kõhu polümeerset kaerajooki liiga täis jootsime, iga valgusfoori taga magama jääma. Õnneks lõi kiire galopp mööda kiirteid tal sooleummistuse eest ja lihased soojaks ning edaspidi see probleem lahenes.

Esimene peatuskoht oli Pilistveres, kus me külastasime välikäimlaid, mille alumised otsad meie suureks imestuseks avanesid otse kohalikku järve, mida peldikutest mitte kaugel ehitisid ka hüppesillad. Vägisi läksid mõtted sellele, et järves eluneb limaseid-kombitsalisi asju, mis on vanemad ja võikamad kui HÕFF, ja mis (üle tee asunud kiriku hereetikust preestri teadmisel muidugi) ihuhädas teelisi natuke päraka poolelt näkitsevad. Õnneks ütles meie peaaegu-kaine teaduslik vaim siiski, et tegu on lihtsalt suurveega ja et kohalike laste suplusjärv ei ulatu normaaltingimustes siiski otse käimlate lampkastini. Sellest teadmisest rahustust saanuna sõitsime me edasi.

Teine peatuskoht oli kusagil tee peal, kuna teie austatud püha isa põis enam väärikas vanuses hästi ei pea ning ta pidi tõlla peatama ja talaari välkudes teeäärsetesse põõsastesse silkama.

Kolmas peatuskoht oli Märjamaa külje all asuvas tanklas, milleni jõudes oli kõigi huulil maagiline sõna BURX. Urbaniseerunumad liikmed meie killavooris (nt Onu Kalver) ostsid omale Statoilist kabanossi, ent prestiižiteadlikumad meie seast võtsid Statoili juures olnud kiirtoidukohast suure ausa burksi, millega kaasnes ka õigus vaadata televiisorist Ice Dog M'i juhatatud mängu, kus noored neiud arvasid ära vanaaegsete terariistade nimetusi, ning õigus külastada naiste WC-d. Kui isa Pjotr viimasena majakesest väljus, oli Metsavana oma auto juba vägeva kurviga ümber pööranud, märkamata tagaistmel püsti seisvat pooltäis õllepurki, mis aga kõigi füüsika- ja esoteerikareeglite vastaselt täiesti püsti jäi. Sõit võis jätkuda.

Lõpuks jõudsimegi Haapsallu. Seal me olime ja seda me nägime: pärast auto parkimist ja taskute täitmist õllega sattusime peale zombiparaadile, mida juhatas kalmulise välimusega autokastis saksofonidel matusemuusikat küttev ansambel ning ruuporiga surnumanaja. Osade zombide puhul oli täitsa aru saada, milliselt elualalt nad enne kõrgendatud seisundisse jõudmist pärinesid, nagu näiteks talaari ja piibliga tegelane oli ilmselgelt olnud isa Pjotri ametivend ning värvilaiguse valge keebi, paleti ja guaššvärve täis plätserdatud paberilehtedega tegelane oli tõenäoliselt olnud Sadama tänaval torumees. Olles paraadi mööda lasknud, jälitasime neid ohutust kaugusest mädaneva liha pudemete üleskorjamise meetodi abil ning jõudsime kindluseõue, kuhu viimased zombid parasjagu sisse toterdasid ja kus nad välikinos väikekodanlaste kombel istmeid hõivasid.

Õuele oli püsti pandud täispuhutud kinoekraan, mida seiklusjanulisemad isikud (nagu meie) saime jälgida lossimüüridelt. Enne esimest filmi taarusid mõned kooljad veel lava ette ja tegid seal gootiroki taustal veidraid mihkeljaaksonlikke liigutusi, mis panid meid meie tõugu isegi surmas häbenema. Sihuksed tegelased peavad Charonile küll oma ema krediitkaardi tühjaks maksma, et too noid üle viiks. Siis tuli aga Jacksoni vaimule lõpuks kiirkaater järele, zombid vajusid oma istmetele ning film sai alata. Tegelikult ei õnnestunud meil seda suurt jälgida, kuna ihuhädad lõid jälle lõkkele ning kuigi põnev see film, mida parasjagu näidati, olema ei paistnud,sest ta oli Eesti film. Oleks siis veel, et filmi näidatuks täispuhutud fallose pealt, aga ei, mingi väliüritustel kasutatava Battery reklaami moodi asjandus oli. Kõige lahedam asi oli hoopis HÕFFi lipp, mis teatud kaugusest ja teatud kortsumisastme pealt vaadatuna meenutas väga Kolmanda Reich'i lippu.

Ainus Haapsalus tehtud foto. Üks neist asutustest pole nagu teised.

Ma ei mäleta, mida me edasi tegime (see kehtib suurema osa järgneva teksti tegevusaja kohta), aga pärastpoole sattusime kaema filmi nimega "Siga", mille osas meil kõigil kõrged ootused olid ja mis osutus parajaks saastaks. Seal oli mingi tüüpiline kiilaspea, valge maika ja džiibiga Ameerika maakas, kes ei vallanud artikuleeritud kõnet ja kes tappis mingil põhjusel koos oma raseda puuris elava kaasaga inimesi. Õhtul sai veel muudki tehtud, näiteks käisime kohalikus Ehte-nimelises klubis, kuhu me vandusime enam iial mitte minna (vt kolm lõiku edasi). Seal siirdusime vene baari nimega Obolon, kus me ostsime 15-kroonilist vene õlut, sõime oma teise burksi ja vaatasime, kuidas tagaruumis keegi lahmiiti saab. Magama hiivasin ma end spordibaasi fuajeesse, kus mul polnud küll õigust viibida, ent kus oli täitsa oma koduse kantsli mõõtu letitagune, kus ennast kerra tõmmata ja kus kuulata oma armsa altaripoisi Fletchu norskamist diivanil. Vahepeal tuli oma üüritoast välja ka alasti Kalver, kes mingil põhjusel andis mulle kaks piletit HÕFFi filmide külastamiseks. Neist oli järgmisel päeval kasu.

Järgmine päev algas umbes kell 11, kui ma end sirgu ajasin, kraami kokku korjasin ja läksin hommikusele jalutuskäigule-palvusele. Palvus toimus mere ääres, kus oli tuuline ja külm. Tegelikult oli kogu Haapsalu täidetud lõikava tuulega, mis isegi Valge Daami minema oli puhunud ja seetõttu ei saanudki ma teda näha ega eksortseerida (huvitav, kas tal olid ka suured tissid). Igatahes mere äärest jalutasin ma mõne aja pärast minema suunas, kus ma arvasin olevat Haapsalu kesklinna, ja kus see oligi. Poes kohtasin mõningaid kolleege, kellega suundusime Lääne Elu peatoimetaja aeda grillima.

See oli üks tore aed, ehkki merele avatud ja seetõttu tuuline. Hommikuks sõin ma liitrise ämbri Rakvere šašlõkki, mis oli poes rabavalt odava hinnaga ja üllatuslikult mitte eriti pekine. Sellele nosisin tervisekaitseinspektsiooni poole silma tehes peale ka sada grammi kapsa-ja-porgandisalatit. Peremehe aeda kogunes selleks ajaks paras gäng ja nad pidasid maha pika seminari sellest, missuguses Nõukogude filmis ikkagi esimesena seksi eesmärgil naiste rindu näidati. Kui suuremad kõnelused olid lõppenud, läksime linna poole vaatama filmi "Mutandid", mis osutus heaks, ehkki ta oli tegelikult täiesti tavapärane zombikas, ainult et hea. Siis sõin ma kultuurikeskuse juures olnud baaris oma kolmandama burksi. Õhtul oli veel film "Inimsajajalgne", mis oli väga hea ja ilmselt kõige rõvedam film, mida mul on olnud au näha.

Kuhugi edasisse õhtusse mahub ka neljanda burksi söömine, mis kandis nime Püha Burger, ja mida müüdi kuskil vagunist. Seda oodates teoretiseerisime me teiste saatusekaaslastega, kui palju seal ikka viirukit ja mürri vahel on. Kõht oli täis, seega oli õlut vaja; seal aitas hädast välja vana hea Obolon, kus mõnus baarimees meile kuhjade kaupa sedasama 15-kroonist põdrakust kaasa müüs. Kohaks, kus õlut juua, osutus vihatud klubi Ehte, kus mängis tümm nagu eelmiselgi õhtul, ent kus kohtas kusagilt Vladipovlovskist tulnud filmirežissööre ja Tallinnast tulnud punkareid. Siis otsustasid isa Pjotr ja Metsa Vana mõlemad ka oma vanu pungiaegu meelde tuletada ja selle heietamise abil väikesi poisse lantida: püha isa oli oma paganlikel aegadel olnud pool aastat Villu Tamme korterinaaber; Metsa Vana jällegi mängis Psühhoterroris trumme. Väikesi poisse (ja isegi paar tüdrukut) kogunes nagu murdu. Kahjuks ei pakkunud nad meile oma noori kehasid, vaid küsisid hoopis suitsu ja õlut; üks neist ajas isegi laua ümber. Trall Ehtes kestis umbes kella kuueni, sellele järgnesid unevald ja kojusõit. Niisugune HÕFF oligi.

Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälge

2010-04-01T04:25:00.000-07:00

"Hundipäikese aja" teises osas on tegelastel ja lugejal jälle lõbu laialt. Kes esimesest kuulnud pole, siis tegu on Eesti oma viikingiromaaniga. Autor on võtnud "Läänemere isandad", viinud selle Suure Rahvasterändamise aega ning kruvinud adult contenti maksimumile. Viimane tähendab seda, et kangelased on äärmiselt elulähedased, st ajavad omi kangelaseasju, üritades sealjuures alasti naiste hordidelt mitte sugutõbesid saada ning kõikjal vedelevates vereloikudes libastuda.

Kontseptiga "kangelane" käib sõjamees Kusnets muidugi üsna vabalt ringi. Tema püüe tolleaegset olustikku ja inimsuhteid võimalikult tõetruult kujutada tähendab seda, et iga viimane kui tegelane on parandamatu vägivallatseja ja kiimakott; kodust pole võimalik väljuda ilma vähemalt ühte peksmist või massimõrva nägemata. Peategelasel Ballimaril on kõik need voorused loomulikult võimendatud ja segatud suure koguse sotsiopaatiaga; tema tegelaskuju on vaata et sama sõbralik ja meeldiv kui Vana testamendi jumal. Ma tean ju, et turvaline ja vägivallatu elu on inimkonna ajaloos väga uus leiutis ja et Rooma lõpupäevad olid metsikud ajad, ent kas asjad ikka nõnda hukas olid kui kirjanik seda paista laseb?

Autorile peab muidugi niipalju õigust jätma, et olustikku tunneb ta ilmselt minust paremini. Ehkki enamus tegelastest ja sündmustest on fiktiivsed, on säärased ajad ja paigad tõesti olemas olnud ning Kusnets on nende kohta ilmselgelt ka palju lugenud. Kohati tundub küll, et isegi liiga palju, kuna ta on üritanud iga hinna eest oma teadmistega hiilata: ladina- jm keelsete sõnade rohkus ajab silmad segadusse. Arhailiste, poeetiliste või uudissõnadega on ta samuti meie emakeelt rikastanud – sõnadele "oidne", "neim" ja armasaks saanud "ründur" lisanduvad "urjamine" ning vapustavalt anaalne "kähmur". Paremate väljendite puudumisel kasutab autor järjekindlalt ka põnevat sõna "tissid", millega iseloomustatakse enamike oluliste naistegelaste suurimaid füüsilisi tunnusjooni.

Harilik kähmur oma loomulikus keskkonnas.

Kui senikirjeldatud värk peaks huvi pakkuma, siis tasub raamat kindlasti kätte võtta, vähemalt selleks et kirjaniku kodukootud illustratsioonid ära vaadata. Need on minu jaoks tõesti kirsiks koogil ning võrreldes esimese osaga on nende joonistuskvaliteet kasvanud. Pildid on meeldivalt kahemõõtmelised ja lapselikult konkreetsed pliiatsijoonistused, kujutades vaid seda, mis raamatus oluline (st idealiseeritud alasti inimihu). Järgmise Manowari plaadi vahelehele poleks neid küll häbi lükata. Üleüldse ongi kogu "Hundipäikese aeg" üks õlist läikiv heviunelm, või siis noorte süütute militaarses LARPivaimus kasvatatud poiste märg unenägu maailmast, kus mehed on mehed, kus naised teavad oma kohta ning kus vehklevad metallfallosed ainsaks seaduseks on. Minu lugejate kontingendile seega nagu rusikas silmaauku!

Hundipäikese aeg XVI: Grendwulfi tagasitulek

Prehistoric Women (1967)

2010-02-16T06:10:00.001-08:00

Olles elus ära tarvitanud hea hulga pulp-filme ja kirjandust, tahaksin ma oma kogemuste põhjal esitada järgneva teesi: nimelt kui valge mees tahab keppi, siis on selleks kõige kindlam viis minna mõne kahtlase mandri džunglisse ja seal ära eksida. Sest nagu Tarzani-lugudest teada, on Aafrika suhteliselt pungil kõikvõimalikest müstilistest (aga arenenud) hõimudest ning kadunud tsivilisatsioonidest. "Prehistoric Women", teine Hammeri film millest mul au on kirjutada, võtab selle teadusliku fakti oma eelduseks.

Keskerakonna naiskogu hommikune rivistus.

Davidi-nimeline kütt läheb enne ööd vihmametsa haavatud leopardi jälitama ning satub valget ninasarvikut (ei, õnneks mitte Savisaart) kummardava veidra neegrihõimu äärmiselt fallosekultuslikule riitusele. Nagu kord ja kohus otsustatakse ta sarvikule sealsamas ohvriks tuua. Ta viiakse looma kuju ette, ent tolle sarve puudutades jääb aeg järsku seisma ning avaneb uks veidrasse riiki, kus elavad valged nahkbikiinides naised, keda valitseb õel kuninganna. Kuninganna nõuab meest kohe endale, ent kangelasele meeldib palju rohkem düstoopia noorim liige, võrdlemisi alaealise välimusega ja unise pilguga blond tibi, kelle välimuse iga rakk otsekui personifitseerib hipiajastu stiili. Pühaduseteotuse eest visatakse David vangi, kus on ka riigi ülejäänud mehed orjatööd tegemas. Film kulmineerub ootuspärase meeste ületõusu, kuninganna kukutamise ning meie noore silmarõõmu päästmisega ninasarvikumaski kandvatele deemoninimestele ohverdamisest.

David ei lasknud end vana "vaata-mis-sul-selja-taga-on" trikiga lollitada.

Kuninganna Saria imestas alati, miks mehed tema audientsil ebalesid.

Kui te juba ise sellele tulnud pole, siis "Prehistoric Women" on tugevalt antifeministlik ja kahemõtteliste vihjetega täidetud teos. Naiste ülemvõim toob kaasa orjuse, väärjumalakummardamise ning valimatu hooramise; iga neiu vajab valget meest oma kaitsjaks; reaalsete lihanuiade puudumisel ümbritsevad naised end kipsist asendustega; ka kuri valitsejanna leiab oma lõpu ja taltub alles fallilise ninasarvikusarve otsas. Ehkki see kõik kuulub ajastu vaimu ning pulp-seikluskirjanduse juurde, on teema käesolevas filmis kuidagi eriti esile toodud. Autorid on vist üritanud rõhuda ka keskkonnateemale juba jutuks tulnud valge ninasarviku läbi, mille kõik isendid kunagi maha olid tapetud ning mille tagasitulekut nüüd oodatakse, tuues ohvreid looma kultuskuju ees. Iidol puruneb filmi lõpus ning end taas neegrihõimu riitusekoopast leidvale Davidile kuulutab preester hõisates, et Valge Ninasarvik on tagasi tulnud. Segane värk ühesõnaga.

Freudile tähendas puhkus Aafrikas vaid tööd.

Must Manner - psühhoanalüüsi häll.

"Prehistoric Women"'i nimelise tordi peal on olemas ka kirss, õigemini küll korralik virsik (või oli see nektariin, millel ka kivi sees? Vahet pole.). Üsna arvestatavat osa filmi kestusest täidavad Aafrika hõimude veidrad rituaalid, millele kangelane tunnistajaks on. Ja need on kuradima vaatemängulised ja efektsed! Eelkõige aga on nad täiesti võõrapärased - ma ei ole midagi niisugust oma tsiviliseeritud elu jooksul näinud - ja juba see annab teosele täiesti omanäolise aura. Tantsitakse barbaarseid tantse (suurepärase koreograafiaga) ning lauldakse mingis Aafrika murrakus veidraid koorilaule. Koos aga mõjuvad need täiesti ihukarvu püsti ajavalt. Mitmed seiklusjutud üritavad hädiselt kirjeldada pärismaalaste kombeid, ent Hammer võttis kätte ja tegi nad oma arusaama kohaselt teoks ja vohh! filmi hinne kerkis kohe kahe pügala võrra. Kõik religioonid võiksid nõnda lummavad olla ja kõik filmitegijad nõnda loomingulised.

Nelson Mandela oma alamate keskel.

PS: Nägin oma hüti aknast just esimest Annelinna betoondžunglis ekslevat neegrit. See arvustus on pühendatud temale.

8/10

The Wolfman (2010)

2010-02-16T01:56:00.000-08:00

Laupäeval käisin vaatamas. Siin lühiülevaade koos SPOILERITEGA.

Kusagil 19. sajandi Inglismaa agorafoobsete karjamaade rüpes asub Talboti suguvõsa mõis. Seal elav perepoeg kistakse ühel ööl tundmatu olevuse poolt lõhki ning tema vastne lesk (Emily Blunt) kutsub kadunukese venna eksiilist tagasi, sest... ma tegelikult ei tea põhjust, lesk ise ei paista küll juhtunust väga šokeeritud olevat ning valmistub kohe sõitma Londonisse antikvariaati pidama. Igatahes jõuab Ben Talbot (Benicio Del Toro) pärast näitlejana kodust eemal viibitud aastakümneid isa juurde mõisasse tagasi ning otsustab venna hukkumise mõistatuse lahendada. Lossi ja kohaliku küla lähedale kiviringi juurde on pargitud mustlaste karavan; loomulikult otsitakse vastuseid sealt, aga just siis ilmub taas välja mõrva toime pannud elajas ja tekitab laagris veidi veretööd, mille sekka kuulub ka Ben Talboti hammustamine ja nakatamine lükantroopiaga.

Pole ilmselt eriti suur üllatus, et kummaliste maneeridega vanahärra Talbot (Anthony Hopkins) ongi algne libahunt. Kahjuks aga ei nakatanud ta mitte kiviringi ehitanud muinasbrittide ega mustlaste nõiakunsti läbi, mis oleks põnevale paganlikule seiklusele viidanud, vaid sai oma nakkuse kusagil Hindukuši mägedes ühes koopas Gollumit (või siis tema kaksikvenda) kohates. Vaadates Ben Talboti hundistumise kiirust jääb minule küll müstikaks, kuidas härra tolleaegsete transpordivahenditega Inglismaale ilma täiskuuööl tervet laevameeskonda nahka panemata tagasi jõudis, aga noh, see on ju kõigest film, precious, ning vaid üks paljudest huvipakkuvatest asjadest, millel pikemalt ei peatuta. Lõpupoole paljastab isa enda olemuse pojale ning kutsub teda darthvaderliku retoorikaga lükantroopiale järele andma. Ben ei nõustu ning järgneb homoerootiline kahe karvase musklimäe võitlus.

Veel üks oluline tegelane filmis on Scotland Yardi esindaja Abberline, keda miskipärast iga viimane Inglismaa kolkaelanik nägupidi tunneb ning kes käitub kui tõeline Metsiku Lääne kangelane. Teda valiti ekraanil kujutama - ja see on monumentaalne epic fail - ei keegi muu kui Agent Elrond, tuntud ka kui Hugo Weaving. Oo pühakud! Abberline isegi kõneleb nagu oleks endiselt "Matrix"'i võtetel ja iga ekraanil veedetud hetk paneb vaatajad ootama, kuna ta lausub what good is a full moon if you're unable to howl, mister Werewolf. Ning seda filmitegijale soperdist-kabelimatsu peame me viimaste minutiteni kannatama.

Mõned üldised teesid teose kohta. Film on lühike, kõige rohkem poolteist tundi, mille põhjusest ma küll aru ei saa - enamik stseene on kiirustatud ja selgelt on näha, et mõtteid ja tegevust jagunuks tund aega pikemale kestusele ka. Film on liiga brutaalne, verd ja soolikaid sajab rohkem kui Britannia kaubamärki vihma ning see on täiesti ebavajalik, arvestades üldist viktoriaanlikku atmosfääri. Atmosfäär ise on, muide, päris hästi teostatud - kõik need minevikuhõngulised mõisamaad ja Londoni linn ning udused aasad ja metsad. Seda õhkkonda rikub koos liigse vägivallaga kahjuks ka libahunt ise. Nimelt on tema välimus ja liikumine väga täpselt vanade filmide kummist ametivendi jäljendav. Omal moel on see tore ja nostalgiline peanoogutus klassikute suunas, ent jube ta küll välja ei näe, pigem nagu suvaline metsistunud külaparm, kel karvad kõrvadest välja kasvavad. Paistab, et lavastajad adusid seda samuti, ent mõistsid viga kompenseerida vaid vaatajais rohkete etteaimatavate (vahel lausa kahe- ja kolmekordsete) võpatusmomentide tekitamisega.

Mina oleksin "The Wolfman"'i hoopis teistmoodi teinud. Põhirõhk oleks tulnud panna dramaatilise stsenaariumi kirjutamisele - koos vampiiride ja muumiatega on libahundid parimad õudusfilmitegelased, kelle ümber kududa tõelise haaravate lugude ning mütoloogiliste viidete võrgu. Gore-kalduvustega õudusmäruli asemel oleks meil sünge, tagasihoidliku tempoga gootilik draama, mis jääks pikalt kummitama. Vat niisugusse teosesse sobiks ülihästi Anthony Hopkins kui väärikas näitleja, kel intelligentsete supermõrtsukate vallas ju korralik kogemustepagas. Aga ajada talle pikslitest kasukas selga ning panna ta armastusega tehtud vana-Inglise maastikke verelompidega täitma - no ei. Rohkem Robert E. Howard'i antikangelast De Montour'i ja vähem "I Was a Teenage Werewolf"'i, paluks. Ent mis sa masuaja horrorist ikka tahad.

5/10

The Viking Queen (1967)

2010-02-15T13:49:00.000-08:00

Lugesin ükskord Jaanuse hõiset Hammeri filmide kogumiku teemal. Et minu kaasblogijad räägivad selle firma loomingust rohkem kui rahast või naistest, siis otsustasin ma mõned intrigeerivama pealkirjaga nimed enda ekraanile soetada.

Jeesuse Kristuse teine tulemine üllatas kõiki.

"The Viking Queen" on vabas vormis ümberjutustus brittide kuninganna Boudica vastuhakust Rooma võimule. Lugu on niisugune: kui vana kuningas, kes oma eluajal üritas vallutavate roomlastega häid suhteid luua, sureb, saab uueks valitsejaks tema tütar Salina. Neiu esimene ametlik tegu troonil on maavalitseja Justinianusesse ära armuda; see on mõistetav, kuna peale lühikest lembestseeni kaanitiigis lubab mees talle kusagil Itaalias maad ja ilma kokku ning alandab talupoegade makse. Meie kahe linnukese liit ei meeldi aga eriti kellelegi peale mainitud talunike, kelle ainus elatis peale kuninganna vastuvõtusaalis lõugamise on enda siniseks võõpamine ja röövimine-rüüstamine. Salina ja Justinianuse vastu astuvad 1) kohalikud kaubajuudid, 2) maavalitseja paduimperialistidest alluvad ning 3) roomlasi vihkavad druiidid (kelle usundi põhitahkudeks on nähtavasti kepiga taeva poole vehkimine ja massiline inimeste ohverdamine). Kaupmeeste eestkõneleja Osiris haub välja plaani, mille tulemusel Justinianus läheb koos oma leegioniga druiidide mässu likvideerima ning sel ajal võtab tema kõrgem ohvitser Octavianus võimu üle. Plaan õnnestub, kuningannale antakse piitsa, ülemdruiid Maelgan mõjutab teda roomlaste vastu mõõka tõstma ning homeerilist tsirkust saab kogu Britimaa kuhjaga.

Antiikaja moodsaim hukkamismeetod oli katapuldi külge sidumine.

Lääneriikide ettekujutus idaeurooplastest.

60ndad on filmitööstuses õigustatult tuntud kui ajalooliste/fantasystseenide taustal meeliköitva naiseihu eksponeerimise ajastu (Raquel Welch, halloo?!). Ehkki meesvaatajatel pole kahtlemata midagi selle vastu, peab möönma, et Salinat mängiv näitlejanna on oma rolli jaoks natuke liiga palju Playboy modell ja liiga vähe higist leemendav koopanaine – tema kätte sobiks palju paremini pokaal daquirit kui valitsejasau või mõõk. Mis aga tingis tema ja filmi viikingitega seostamise, on omaette müsteerium – tõenäoliselt kirjutati stsenaarium alles peale näitlejannaga kaubale saamist ja seejärel otsustati mõelda mingi blondide naistega seonduv pealkiri (ja seda väidan mina, kes kaljukindlalt nimetab Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aega " viikingiromaaniks). Enamus teisi karaktereid on just sellised, nagu (pseudo)ajaloolisest melodraamast oodata. Ehk ainult peadruiid paistab teiste seast silma, kuna tema tegelaskuju on isegi käesoleva žanri kohta mitmekordselt üle mängitud: härrat oli üsna palju ekraanil näha, ent ma ei suuda meenutada ühtegi stseeni, kus ta poleks Zeusi (mitte Teutatese, Belenose ega mõne teise Asterixi koomiksite kaudu tuttava jumaluse) nimel punnis silmadega kellelegi hukatust kuulutanud.

Wet tunic contest.

Kes mõlemale nibule iminapaga pihta laseb, saab hinnast 20% alla!

Hoolimata madalast eelarvest ja kummalisest näitlejate valikust on filmil siiski ka teisi külgi peale juustususe. Esiteks sobivalt eepiline helitaust. Üsna ilus on vaadata ka teiste linateoste võtteplatsidelt ilmselt ära rotitud sõjavarustust, eriti leegionäride oma (samas ei ole kusagil jälgegi Rooma fortidest vm vägevatest ehitistest). Mis mulle aga enim meeldis, oli sõjavankrite pidev näitamine ekraanil. Filmi jaoks oli ehitatud päris mitu ehtsat kaarikut, mis mööda maastiku ringi kappasid, avariisid tegid ning rataste küljes olevate kardetud žilettvahedate vikatiteradega mehi pikali tõukasid. Tegelikult ka, lust on vaadata kuidas näitlejate kaader ise küllaltki suurel kiirusel sõidukeid juhib ja lahingusse või kallimat kargama sõidab. Millal me üldse viimati vikativankreid linal nägime? Vist selles Aleksander Suure filmis, kus kaks-kolm digitaalset isendit sekunditega rohkem inimesi tükkideks hakivad kui terve pataljon Jedi-rüütleid. Häh, puit 1 : pikslid 0. (Tegelikult pruugitakse puitu "The Viking Queen"'i vältel muudeski mainimisväärsetes valdkondades; näiteks kasutavad brittidest mässajad metsas kasvavaid mände edukalt ründerelvana abitute leegionäride vastu, raiudes need vaestele roomlastele otse kaela. Aga mis seal ikka imestada, kui needsamad distsiplineeritud leegionärid kisuvad valimatult paljaks ja vägistavad Salina naissõdalasi otse keset käimas olevat lahingut.). Ühesõnaga, ehkki "The Viking Queen"'i põhiline väärtus on tema halbus, võib kriitikameelt maha keerates muudki leida. See alla 90 minuti pikk teos pole ühelgi juhul raisatud aeg.

Lugejad võivad ise pildile allkirja mõelda.

7/10

Star Wars Holiday Special (1978)

2010-01-06T00:06:00.000-08:00

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest Hollywoodis, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles George Lucasele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi teha filmi Chewbacca perekonnast?"Ja George vastas maole: "Me võime teda küll siin-seal näidata,aga tema perekonnast filmi tegemise kohta on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest mõelda ega sellest omavahel rääkida, et te häbist maa alla ei vajuks!" Ja madu ütles George'ile: "Te ei häbene, kindlasti mitte,aga Jumal teab, et päeval, mil te Holiday Special'i valmis saate, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja halba filmi."Ja George nägi, et wookiee'dest oli hea stsenaariumi kirjutada, ja see tegi ta silmadele himu, ja et idee oli ihaldusväärne, sest see pidi rikkaks tegema. Siis ta võttis käsikirja ja kirjutas ning andis kaamera Steve Binderile, ja tema filmis. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endis suurt häbi, ja nad väntasid kähku uusi filme ning ei lasknud Holiday Special'it enam kunagi eetrisse.

Wheee!!! Vaata kui ilusti meie karv läigib!

Chewbacca: piiritult uhke oma perekonna üle. Han Solo rõkkab kaasa.

Pean möönma, et 70ndate diskostaarid sobivad kui valatult kaugesse-kaugesse galaktikasse.

Juba filmime? Aga mul on veel küüned lakkimata!

Star Wars'i pühade-erist on filmikunsti kontekstis üldse natuke vale rääkida. Ta sobib pigem sinna, kus temataolistele antakse pikad ja kurjakuulutavad ladinakeelsed nimed ning kus temaga kontaktis olnud inimesed nutvate lähedaste pilgu all karantiinitelki viiakse ja nende järel tuba desinfitseeritakse. Holiday Special on terviklikult eetris olnud üks, ainult üks kord 1978. aasta jõulude ajal, ning tolle aja lastele visatakse mõnes kohas siiani kõõrdpilke kui "surnud generatsioonile". Seda pole mitte kunagi ametlikult ühelgi andmekandjal välja antud – kõik internetis ringlevad salvestised on pärit aastakümnetevanustelt kodustelt videokassettidelt. Ise suutsin ma selle ära vaadata ainult tänu Ove joomamängudest tingitud mõistusthägustavale pohmellile. Nüüd peaks tegelikult kettaruumi vabastama... huvitav, miks Holiday Special'i fail ennast kustutada ei lase... hiir ei allu ka enam kontrollile... nüüd hakkas ta mingeid imelikke asju netist alla laadima, mis sisaldavad sõnu "doom" ja "worm". Veider. No igatahes ainus hea, mida selle ebapühade-eri kohta öelda saab, on et reductio ad Hitlerum tema peal ei tööta, st seda ei anna tõesti kuidagi natsidega seostada. Positiivne kriitika missugune. O discordia!

MITTE VAADATA EGA OMA LASTELE NÄIDATA

-1/10

2009. aasta 10 parimat albumit

2009-12-31T08:18:00.000-08:00

Läinud aasta oli muusika vallas küllaltki keskpärane, ja minu enda initsiatiiv midagi uut avastada jättis ka soovida. Plaatide esikümme tuli siiski kergelt kokku, ja siin ta nüüd on.

10. Procession - The Cult of Disease (doom, Tšiili)

9. Behemoth - Evangelion (death metal, Poola)

8. Black Wreath - A Pyre of Lost Dreams (black/funeral doom, Taani)

7. Mournful Congregation - The June Frost (funeral doom, Austraalia)

6. Glorior Belli - Meet Us At the Southern Sign (black metal, Prantsusmaa)

5. Spiritus Mortis - The God Behind the God (doom, Soome)

4. Moss - Tombs of the Blind Drugged (drone/doom, Inglismaa)

3. Griftegard - Solemn, Sacred, Severe (doom, Rootsi)

2. The Howling Void - Megaliths of the Abyss (ambient/funeral doom, USA)

1. Urna - Iter ad Lucem (black/funeral doom, Itaalia)

Kaks enam-vähem jalustrabavat albumit olidki Urna ja The Howling Void'i poolt. Urna teos kõlab nagu veelgi parem versioon oma vennasbändi Arcana Coelestia debüütplaadist "Ubi Secreta Colunt", ent Arcana Coelestia enda 2009. aasta üllitis "Le Mirage de l'Ideal", mis võinuks samuti siin esikümnes olla, kaotas punkte muusika vahele lükatud tobedate, pateetiliste ja rõhuvalt pikkade itaaliakeelsete sissekõneldud lõikude eest. The Howling Void on uustulnuk ja mängib Lovecrafti vaimus ambientiga segatud funeral doomi, mis on väga hea lohutus minusugustele, kes pikisilmi ootasid juba veebruaris ilmuma pidanud Fungoid Stream'i teist albumit. Ehkki esikohti hõivavad ekstreemsemad albumid, toimusid huvitavamad asjad sel aastal just "tava"doomi vallas. Griftegard on järjekordne paljutõotav uustulnuk, ning vanad-tuntud tegijad nagu Spiritus Mortis, While Heaven Wept, Candlemass jt andsid välja häid plaate, mida kindlasti kuulata tasub.
Pettumusi leidus kahjuks ka. Venelaste eepiline black/doom orkester Forest Stream, mille esimene täispikk üks allakirjutanu lemmikalbumeid on, andis pika ootamise tulemusena välja mingisuguse täiesti keskpärase sümfoonilise black metali käkerdise, milles bändi vana vaimu küll eriti tunda pole. Soomlaste Depressed Mode, mis tegi paari aasta eest täiesti geneerilise, muusikaliselt "ohutu" ja minule ootamatult meeldiva doom/death debüüdi, suutis sel aastal välja anda arusaamatu melodeath-plaadi, millel ainult lõpupoole üks arvestatav doom-lugu kõlab. Aga mida oodata bändist, mis oligi omal ajal naljana mõeldud?

Avatar (2009)

2009-12-20T12:06:00.000-08:00

Nüüd on siis see film, millest kõik lahedad lapsed koolis räägivad, ära nähtud. Ja minu blogi on sellest kirjutamiseks üsna õige koht. Sest pool sellest filmist on just halb (ehkki teine pool on situ-püksi-kui-hea). Halb osa on enamuses stoori; hea osa on visuaalia. Mina olen tavaliselt viimane inimene, kes efektide pärast filmi vaatama hakkab; siin teen ma aga jõhkra erandi. "Avatar" on vaieldamatult parima pildiga teos mida ma näinud olen. Heli on ka üsna hea. Kõik muu... noh, keskpärane parimal juhul. Sajal korral ja sajas variatsioonis nähtud lugu.

"Avatar" on segu "Sõrmuste Isandast", "Surmailma" raamatutest ja Sid Meieri "Alpha Centauri" arvutimängudest. Siin on teine planeet, kus elavad haldjad, okei? Sinist värvi kolmemeetrised haldjad. Vibud? Check. Pikad kõrvad? Check. Kõlav keel? Check. Elavad metsas? Check. Ja muidugi vajavad nad inimesest kangelast (Sam Worthington), kes neid kurjade metsaraidurite käest päästab. Inimesest kangelane on vööst altpoolt halvatud, ent see pole probleemiks, kuna talle antakse mingis paagis geneetiliselt valmistatud tulnukhaldja keha, mida ta läbi oma mõistuse täielikult juhtida saab. Läbigem Täheväravasse astumisele hämmastavalt sarnane efekt, ja läheb lahti!

Ehkki mehe uus keha on tugev ja nõtke, on ta oma kogenematuse tõttu seal sees siiski paras totu, ja satub kohe jamadesse, mille tulemusena ta haldjate poolt kinni võetakse ja nende juurde viiakse, kus nad tahavad teda enda sekka võtta, ent selleks peab ta – ülla-ülla – läbima mehekssaamise koolituse. Tema õpetajaks saab külavanema tütar ja edasi läheb kõik eelduste kohaselt. Ta õpib kohalikke ratsaloomi kasutama, vibuga laskma, jooksma-hüppama ja planeedi jumalusega konsulteerima. Kui ahne korporatsioon otsustab, et pärismaalastega diplomaatia tegemise aeg on möödas ja tuleb kohe sõjaliselt kaevandama hakata, asub peategelane ikkagi inimeste poolele. Mitte. Film lõpeb pateetiliste stseeni jadas.

Aga pilt, efektid... no tõesti, ma pidin peaaegu püksi sittuma, et minus oleks rohkem ruumi kogu selle silmailu vastu võtmiseks. Filmi tegijad on jaganud välja haruldase matsu, mismoodi võõrast planeeti kujutada. Džungel, värvikirevat ja imeilusat elu täis. Sama öösel, täis luminestseerivaid eluvorme. Ma kastreeriks end oma käega ära, et niisuguses maailmas ringi käia. See on fantaasia, muinasjutt, millele pole võrdset. Rabavad elementaarse loogika vead, mida tegelased, loodus ja füüsika "Avataris" teevad, kaovad iga looduspildiga peast. Öine džungel planeedil Pandora on kunst selle kõige puhtamal kujul. Käi persse esteet kusipea, kes sa ütled et kunst on ainul lõuendil ja mingi orava türakarvadest pintsliga maalitud – sina ei suuda luua niisugust visuaalselt sümfooniat kui "Avatar", ehkki see on ainult hunnik terabaite ja Dr. Pepperit. Oisamait, imeline!

Selles mõttes, et mind ei huvita, kuidas täpselt need hõljuvad saared õhus püsivad. Või miks on mingid kehvad gaasimaskid kosmosemariinide standardvarustuses või miks ei ole veel olemas paksu loomanahka läbivaid padruneid. Mulle meeldib näha neid padruneid lahingus koos ürgjabura haldja-ratsaväe, saja lahinglennuki, draakonilennuväe ning veel hunniku asjadega. Kõik see on ülikõva. Just siis, kui ma arvasin, et film kujuneb lõpus mingi dialoogide ja sisemiste võitlustega odavaks sasipuntraks, sai sest hoopis odavate sisunükete ning massiivsete lahingute kogum. Plahvatusi on kogu raha eest.

Ma üritan rohkem mitte spoilerdada. Kui teid huvitab just lugu ja sõlmitus, siis ärge vaadake. Ostke kinopilet juhul, kui teile meeldivad tobedad Warhammeri stiilis mechad lahingus vibuga metslaste käest kolki saamas, kulukad ja pompöössed spetsefektid ning new age-looduslapsed mingit jaburat tantsu tantsimas. Ilumeele ja kolmemõõtmelise nägemismeele eest paneb "Avatar" teid Jumalat kiitma. Sisuarenduse osas aga pöörduga parem "District 9" või mõne teise intelligentse (ulme)filmi poole.

9/10

The Final Inquiry (2007)

2009-12-17T05:53:00.001-08:00

"The Final Inquiry" kohta lugesin ma Eesti Kristlikust Foorumist, kus lehekülje allosas niisugust teost suurelt reklaamiti. Puhtast uudishimust klikkisin et näha, milline piiblilugu seekord ekraanile lastud on. Ei olnudki otseselt Piiblist, vaid hoopis lugu Jeesuse tapmist uurivast Rooma väejuhist. Stoori kõlas mõnevõrra huvitavalt, niisiis vaatasin IMDb-st lähemalt järele. Seal sattus silm näitlejate nimistule ja ma pidin peaaegu tooli pealt maha kukkuma. Filmis näitlevad vanameister Max Von Sydow, kes mingil kummalisel põhjusel endiselt elus on, ja Dolph Lundgren (kes ei mängigi ristilt maha ronivat Universaalset Jeesust). Järgmised hiirevajutused olid seotud juba torrentite otsimisega.

Psst, mingid ateistid vahivad siin meie filmi!

Ühel heal päeval läheb kogu Rooma impeeriumis taevas pilve ja maa väriseb. Seepeale kutsub vana keiser Tiberius (Max Von Sydow) Galliast ära eksiilis väepealiku Titus Valerius Tauruse (Daniele Liotti), kel teatavad detektiivioskused on, ning laseb tal uurida ühe hukkamise müstilisi tagamaid kauges Juuda provintsis. Senati Ja Rooma Rahva alam sõidabki Jeruusalemma, kaasas viimaselt Gallia-sõjakäigult hangitud teener Brixos (Dolph Lundgren). Kohaliku rahva seas levib müüt, et hukatud Jeesus on surnuist üles tõusnud ning ratsionalist Titus hakkab sellele kohe kümne küünega kallale. Eks nad seal siis kemplevad variseridega ja korrumpeerunud maavalitseja Pilatusega ning loovad sõprussidemeid Jeesuse ülestõusmist uskuva sektiga. Roomlane ja barbarist teener jõuavad vahepeal ka sõpradeks saada; samuti armub roomlane ära kohalikku kristlasest naisesse. Pärast lõpeb kõik muidugi õnnelikult: müsteerium lahendatakse, Titusest saab kristlane ja ta abiellub oma armastatuga.

Nii hea nägu on peas, nagu oleks just Egiptusest välja saanud.

Filmi kohta, mis on kristlastelt, kristlastest ja kristlastele, on see suhteliselt neutraalne. Pontius Pilatus näeb küll välja nagu õel eunuhh ja juudi preestrid on kohutavad salasepitsejad, ent muud rahvast kujutatakse üsna viisakas valguses. Näitlemine on kohati veidi ülespuhutud ja koomiline, aga siiski talutav. Nauding on näha ka, et filmi ilmselt mitte kuigi suure eelarve juures on lavakujundusele ja õhustikule päris korralikult rõhku pandud. Mitte midagi nii pompöösset kui maailmakuulsates Roomast rääkivates teostes, ent siiski hea. Ajaloo lisamisega pingutati lõpus küll natuke üle, kui ebakuulsusrikkaks hetkeks tuuakse mängu järgmine keiser Caligula, aga seda viga pole raske ignoreerida.

Mannekeeni jaoks jäi rahast puudu, niisiis varastati Jeesuse korjuse kujutamiseks kohalikult näituselt maajade muumia.

Film keeratakse naljaks muudel aladel, mille eest vastutavad isikud pühast loomeväest ilmselt liiga purjus olid, et pöörata tähelepanu detailidele ja nende loogilisusele. Titust keisri juurde viiva laeva madrus hakkab – nagu quest giver arvutimängus – täiesti ootamatult rääkima, kui müstiline ikka on, et keiser just siin elab. Nagu mida? Või Dolph Brixos, kelle seljariided ühe kõrtsiskäigu vältel korduvalt vahetuvad ning kes suudab oma õhukese tuunika alla ära peita nii jõhkra sõjakirve, et sellega kutsutaks talle fantasyfilmide võtetel ka politsei. Tõeline pärl on aga peategelane, kes vaatab sihipäraselt mööda ilmsetest juhtlõngadest, laseb pea igaühel endale valetada ja pigistab silma kinni ratsionaalsete tõendite ees Jeesuse ülestõusmise kohta. Huvitav, kas niimoodi usklikud ateiste ette kujutavadki? Kuid kui võtta arvesse, et Titus leiab elu armastuse juba kolmandas naises, keda ta Jeruusalemma kõrvaltänaval kohtab, ja ajab talle teismelise kombel terve filmi aja ligi, siis ongi ehk andeksantav, et ta pea veidi sassis on.

Härrased! Meie alkeemikud on leiutanud alkoholi!

Ma hakkan mõtlema, et kvaliteetne sümbioos epic-fail-möödapanekutest ja südamega tehtud poolajaloofilmist on päris armas retsept. Kui keegi niisuguseid teoseid veel teadma peaks, siis tuleks kindlasti minule mainida, ma vaataks nad hea meelega läbi. "The Final Inquiry" tuleks ka soovijatega uuesti üle kaeda, näiteks jõuluajal. Kutsume Antti Looduse ka kampa ja teeme ühe mõnusa õhtu!

Juudamaa otsib superstaari.

Oma arust olen ma seda stseeni kuskil filmis juba näinud.

7/10

The Stranger and the Gunfighter (1974)

2009-12-15T16:03:00.000-08:00

"The fastest gun in the West joins with the most brutal hands in the East!" Kui ma sellest filmist tänu Metsavana näidatud spagetivesternide trailerikogumikule teada sain, siis mõtlesin ma kohe, et lahedamat süžeed enam olla ei saa. Hiinast tuleb noor kung fu-meister Lo Lieh, ajades oma Ameerikasse siirdunud onu varanduse jälgi, ning ühendab jõud varga ja püstolikangelase Dakota'ga (Lee van Cleef), kes tema onu õnnetul kombel surma saatis. Kahe kange vastu astub nahkmantlit kandev Charles Mansoni näoga hullpreester, kes revolvri abil jumalasõna kuulutab ning kaheksa hobuse veetud kirikuga kõrbes ringi sõidab. Preestri käsilasteks on indiaanlasest poksija ning röövlijõuk, mille ta kusagilt kõrbest leiab ja mis sisaldab klassikalist Bud Spenceri moodi jorssi.

Mormoonidel ja jehoovakatel on kuulutustööst veel palju õppida.

Mao-eelses hiinas oli kung-fu üks inimese põhiõigusi. Pildil Taevaaluse keiser jälgimas vaestele kung-fu jagamist.

Filmis toimuv on tegelikult nõnda jabur, et ei ole kuigi tulus seda pikalt kirjeldada... selgub, et hiinlase onu oli mingit sorti pervert, kes tätoveeris oma armukeste taguotstele viiteid varanduse asukohale, ja kangelased sõidavadki nüüd naiste tagumike otsingul mööda Läänt. Kusjuures, arvestades peategelaste olemust, toimub kõik võrdlemisi veretult ja karate-vabalt. Alles lõpus toimub pikem tulevahetus, milles van Cleefi rakendatud kuuliprits oma suurusega Mürtsuneegri filmidest tuntu küll häbisse jätab. Veidi kurb on, et märul on nõnda ebaühtlaselt jaotunud; Hiina filmidele sarnaste kakluste kohta (nt et üksteisest lüüakse ilmselgelt mööda, "üles"hüpped on tagurpidi filmitud jne) ei oska ma ka seisukohta võtta.

"O" tähistab kohta.

Vaata ette, kahvanägu, selles pistolis on vägev kungfu!

"The Stranger and the Gunfighter" on sihuke kergemakaalulisem vestern, või siis seikluskomöödia. Nalja saab, vahvaid stseene ja poolalasti kaunitare jätkub ning igav ei hakka. Sürrealistliku arulageduse osuti läheb selle käigus skaalalt kaugele välja, ent Te poleks siin blogis, kui see teile vähemalt salaja kodus teki all ei meeldiks. Filmil peaks olema ka järg, kus revolvikangelane idamaades tegutseb, ning millest ma küll vähemat ei oota.

Kasiinode ja kasiinotöötajate kiusamine paneb mul ikka südame verd jooksma :(

Algse käsikirja pealkiri oli "The Stranger and the Geisha".

7/10

American Ninja V (1993)

2009-11-01T11:12:00.001-08:00

Muistseid traditsioone järgiv meditatiivne asend.

KIRJELDUS:
Ninjade maagiline vägi on valmis end ilmutama.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Mul pole sõnu...

HOMOEROOTIKA:
Filmi algul – veel enne tiitreid – näidatakse peaosatäitjat David Bradley't (tegelasena Joe) tegemas hargivahet treenivaid harjutusi, tema peaaegu alasti kehal läikimas tööstusliku paksusega õlikiht, sellal kui ta kaaslane harjutab rõnga keskel oleva pallikese näitel ümmarguses avauses õige punkti ülesleidmist ja stimuleerimist. Peale tiitreid on Joe'l dialoog väga võluva, ehkki pärishiltonliku naisosalisega, kes meest lõunale kutsub. Meie ninjamehel võtab päris kaua, et naise juuresolekust tingitud ebamugavustunnet ületada ning ettepanekust ilma demonstratiivse kung-fu abita aru saada.

Heeeei, kullake... õhtul dojo'sse lähed?

Daam röövitakse söömaaja ning magustoidu vahel ära ning Joe suureks kergenduseks me teda enamuse filmist ei kohta. Röövijaks on halbade ninjade pealik, kellel on punane keep ja punased siidkindad, mis minule seostuvad väljenditega "shemale" ning "handjob", kuid tuttavate ringis teatakse teda kui Rästikut. Ent naise kadumine annab peategelasele võimaluse pühendada oma tähelepanu järjekordsele verinoorele sidekickile Hiro'le, kes kõneleb juba esimesel kohtumisel usalduslikult oma püksis toimuma hakanud põnevatest protsessidest. Nende vastu tunnevad huvi ka vaenlased – maffia põhikaak tõstab Hiro puu oksa külge rippuma, haarates teda sealjuures kubemest, ning enne minuti möödumist tõstavad maffia teenistuses olevad ninjad Hiro sealt alla, haarates jälle poisi kubemest.

Kuidas ninjade karjääriredelil kõrgemale tõusta.

Niisugused jõledad aktid lõpetab Joe muidugi kiire vägivallaga ning ülejäänud film on täidetud klassikalise Ateena stiilis õpilase-õpetaja vahelise armastussideme kujunemisega, mida täiendab innuendost tulvil dialoog. Tegevuse arenedes üritavad veel teisedki võõrad mehed Hirot erineval moel katsuda, kuid nad kõik lõpetavad halvasti.

LAIBALOENDUS:
17 kindlat, st teravate esemete, keemiliste protsesside, kaelamurdmiste ning kõrgelt kukkumiste läbi (päris palju oli küsitava fataalsusega 50cm kõrguseid kukkumisi). Julgelt üle saja pahalase sai lihtsalt peksa ja nende saatus polnud kindel.

Kao minema, vana parm – meilt sa süüa ei saa!

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Hoomamatult, nimetamatult, kirjeldamatult halb – nii tahtsin ma öelda. Kõnekaks faktiks on kasvõi see, et IMDb's on "Ameerika Ninja V" kasutajate hinnete alusel kõigi aegade halvimate linateoste nimistus 71. kohal. Kuid tegelikkus on tõenäoliselt selline, et teos on mõeldud ninja-filme, eriti sarja eelnevaid jagusid parodeerima. Tendentse võis märgata juba alates teisest osast, kuid viies ja viimane ei saa midagi muud olla. Kõiki halbusi pole võimalik üles loetleda, selle jaoks otsige endale kusagilt käsikiri; ma katsun süžee kuidagi ühte lausesse suruda ja see kõlaks umbes niimoodi:... [viskipaus] ...kuna Venetsueela keemiafirma heaks uut putukamürki valmistav teadlane ei nõustu toodet armsa koerakutsika peal katsetama, lasevad firmat juhtivad mafioosod oma ninjadel röövida teadlase tütre, kes on sellal puhtjuhuslikult kohtamisel Ameerika ninjaga. Vot nii, mõelge kuuldu implikatsioonidele.

Rahu, vennas, ma ainult töötan siin!

PARIM ONE-LINER:
Mitte midagi. Näitlejad on nii viletsad, et minu arvates lugesid nad oma teksti mõnes kohas paberilt maha.

TOBE POLIITILINE SISU:
Ehkki sõna "sisu" on väga vale niisuguse filmi puhul kasutada, on üleüldse ainus seos poliitikaga korrumpeerunud USA suursaadik, nii et ehk polegi see väga tobe.

Vangipõlve suurimaks katsumuseks oli kuu vanune Cosmopolitan'i väljaanne.

MEELDEJÄÄV SURM:
Halbade ninjade pealik pannakse tema pihta visatud väikese hõõguva paberitüki abil hetkega põlema ja visatakse lennukist välja. Üleüldse oli teose üks läbivaid teemasid tegelaste isesüttimine.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Hermeetiliselt suletud laboriruumis lasti veidi närvigaasi laiali, kuid see ei suutnud ringi paterdavat koerakutsikatki tappa.

Palume defektse gaasimaski esimesel võimalusel meie teenindusse tuua.

MIDA MA ÕPPISIN:
Ameerika autodel on üks pedaal edasi-, teine tagurpidikäigu jaoks. Ninjadel on see teave muidugi geneetiliselt sees olemas, nagu ka lennukijuhtimisoskus ning seksikate meessõprade vaimudega suhtlemine.

hinne subjektiivselt 3/10
objektiivselt 0/10

Michael Scott Rohan - "The Winter of the World"

2009-11-01T01:53:00.000-07:00

Ja veel raamatuid.

Paljud teist on lugenud või kuulnud raamatust "Jääalasi", mis tükk aega tagasi eesti keelde tõlgiti, kuid mille teised osad kahjuks tõlkimata jäid. Minule jättis "Jääalasi" kunagi väga hea mulje, ent "Maailma talve" ülejäänud triloogiani jõudsin alles sel sügisel, sest viimasest ingliskeelsest trükist on möödas 14 aastat ning veebi kaudu tellimine oleks väga kallis tulnud; uskumatu õnnena leidsin ma teosed kodumaiselt Estcon'ilt. Aga see selleks.

"The Winter of the World" lahterdub ilmselt high fantasy alla ning toimub jääaja-aegses maailmas. Kusagil väikeses linnas sirgub üles orjapoiss Alv, kelle elu muutub järsult peale röövlite laevastiku rünnakut ja linnakese hävitamist. Alv satub meistersepa Mylio õpipoisiks ning temas hakkavad ilmnema võimed, nagu raamatute peategelastel ikka kombeks. Edasi läheb kõik juba mööda etteaimatavat rada, mis sisaldab kõiki mõeldavaid fantaasiaklišeesid.

Nagu öeldud, jättis esimene romaan "The Anvil of Ice" mulle tugeva mulje oma natuke teistsuguse olustiku ja atmosfääri tõttu. Liginevate jääliustike hirmu all elavate põhjamaade olemust ja barbaarsust oli tõesti hästi kujutatud; üksikud olulisemad tegelased olid küllaltki huvitavad ja välja töötatud; sepakunsti kui tolle maailma vastet maagiale anti edasi kirglikult ja omanäoliselt; JÄÄ ning liustikke juhtiv kuri tahe olid suurepärased leiutised. Mulle meeldis ka see, et tegevus toimus alternatiivses Põhja-Ameerikas ning et kenasti olid omavahel kokku sobitatud reaalne pleistotseeniaegne loodus, indiaani müüdid ning pronksiaega meenutav tsivilisatsioon. Samas saan ma aru ka teisiti mõtlevatest inimestest – nagu keegi oma kirjanduseostuga kekkavale minule Estconil mainis, ei taha ta lugeda järjekordset raamatut, mis algab maakaardi ja lõpeb sõnaseletustega.

Ülejäänud kahes raamatus "The Forge in the Forest" ning "The Hammer of the Sun" selgub aga kurb tõsiasi, et autori fantaasia sai selleks hetkeks otsa. Siin löövadki tõeliselt välja ülalmainitud fantasy-klišeed – M. S. Rohan on väga hoolikalt Tolkieni lugenud. Olemas on Gondori taolised mandunud kuningriigid, eksiilis kuningapojad, haldjaid täis metsad, päkapikke/neandertallasi täis koobastikud, lohed, ebareaalsed armulood, võlumõõgad ja ühel jabural hetkel isegi zombid. Ära sai lörtsitud ka esimeses teoses figureerinud Jää kui pooleldi ebaisikulise kurjuse olemus. Tegelased kõnnivad mööda etteaimatavat rada edasi, löövad üha suuremate ja uhkemate linnade all lahinguid, teevad üha vingemat sepakunsti... saate vist aru, kuhu mina (ja autor) sihime.

Ma ei saa öelda, et triloogia teine pool halb lugemine oleks, pigem ebaühtlane. Algupärast loomesädet siin-seal veel kohtab ning päris igav ei hakka ka kunagi. Rohkem üllatusmomente oleks lihtsalt kasuks tulnud ning aidanud ebaoriginaalsest materjalist enamat välja võluda. Kõige rohkem kurvastas mind see, et autor ei toonud mängu tagasi esimese raamatu lõpul maha löödud seppmeistrit, kes kogu kolme teose peale kindlasti kõige huvitavam tegelane oli. Tavaliselt ei lasta nõnda tähtsatel kurjamitel kaua surnuna püsida, kuid selles triloogias ei järginud kirjanik vajalikul hetkel traditsiooni ning mõtles välja uusi, märksa mõttetumaid tüüpe. Ka ei saanud teoks minu lootus, et sarja lõpus jõuavad kangelased tagasi Mylio torni ning et seal toimub viimane võitlus.

Noh, ilmselt ongi "The Winter of the World" tüüpiline tänapäevane eepiline fantasy – palju keskpärasust ja trompetipuhumist ning siin-seal ka loomingulisust. Kummaline küll, aga loetav ta on ja kindlasti võtan ma kõik kolm raamatut veel mõned korrad ette.

Wikipedia: autor

Brian Herbert, Kevin J. Anderson - "Paul of Dune"

2009-11-01T01:02:00.000-07:00

Veel raamatutest. See on kõige värskem Düüni-sarja teos ning ei jää kaugeltki viimaseks. Küll aga on see esimene Brian Herberti, st Franki poja poolt kirjutatutest, mis mulle kätte satub – varem suhtusin ma neisse skepsisega, nüüd aga paistab, et peab ka teised ette võtma. Arvustus on kirjutatud absoluutselt mitteseonduva "80s Action Guide"'i vulgaarses võtmes, ja ma vabandan autorite ning Frank Herberti vaimu ees. Kaaslaste surve sundis mind selleks.

KIRJELDUS:
"Düüni" otsene järg.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Vaenlased üritavad jätkuvalt Paul Atreidest tappa; vaenlased surevad.

HOMOEROOTIKA:
Puudub. Frank Herbert oli eraelus minu teada võrdlemisi usklik inimene, ning homoseksuaalsuse teemat ta väldib, või omistab selle ainult kõige kurjematele pahalastele. Ainus avalik pede Düüni universumis on parun Harkonnen, keda siin raamatus palju ei kohta ning kelle eelistusi vist ainult möödaminnes mainiti.

LAIBALOENDUS:
Palju miljardeid, kuna pool raamatu sisust toimub otse Muad'Dib'i džihaadi kõrgpunktis. Aga isegi otseselt mainitud tapmisi tuleb kokku sadade kaupa. Peaaegu igal teisel leheküljel saab keegi nuga, ning tavaliselt mitte üksinda.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Absoluutselt mitte halb. Olen sunnitud möönma, et raamat on tunduvalt parem kui lahkunud Frank Herberti enda viimased üllitised "Düüni ketserid" ning "Düün: Kapiitlisaal". Herberti poeg Kevin Andersoni kaasabil saab päris hästi hakkama nii oma isa poolelijäänud ideede realiseerimise kui ka tema kirjutamisstiili jäljendamisega. "Paul of Dune" oleks võinud kenasti mahtuda algsete Düüni-raamatute keskele, ja keegi poleks vahet teinud. Ehkki tegevuse ajaline paigutus seda nagunii nõudis, on raamat tõesti igas mõttes algse triloogia juurde kuuluv. Vana Herbert sattus kõrges eas oma viimaseid teoseid kirjutades liiga suurde vaimustusse sellest va seksiteemast – "Paul of Dune" aga käsitleb algtriloogiast armsaks saanud poliitika, sõja, religiooni ning vandenõude sasipundarde liini.

Ehkki nagu kõikvõimalike järgede ja eellugude tüüpviga ette näeb – vanade karakterite lood seletatakse liiga põhjalikult lahti ning sobitatakse sisse ülimastaapseid ajaloosündmusi, mida tegelased varem mingil müstilisel põhjusel ei maininud – ei ole see siiski fataalne. Autorid on tõesti vaeva näinud, et oma väljamõeldud konflikte olemasoleva maailmaga võimalikult realistlikult ühendada. Võibolla poleks vaja olnud Grummani vandenõusse Harkonneneid lisada, sest nad on niigi piisavalt pahad, kuid see ei häiri mind. Samas krahv Hasimir Fenrig, keda "Düünis" ainult põgusalt kohtas kuid kes väga huvitava karakterina tundus, on "Paul of Dune"'s üheks peategelaseks ja tõenäoliselt kõige õnnestunumaks üldse. Omaette ooper on ka "Düüni messiast" tuttava Arrakeeni hiidkindluse ehitamine, mida autorid siin väga tähtsaks peavad – kahjuks ei kirjutanud nad aga midagi Alia templist, mis on tegelikult palju süngema tähendusega ehitis, nagu see "Messias" hästi välja tuleb.

Neid "kui"'sid tuleb muidugi veelgi, ent "Paul of Dune" jääb äärmiselt sisutihedaks ja põnevaks raamatuks. Mulle meeldib ka kahe süžee – Pauli noorusaja ning tema esimeste imperaatoriaastate – järkjärguline vaheldumine, mis on läbi Irulani biograafiakirjutamise ennast kenasti avama pandud ning mida kinnistavad tegelaste mineviku ja oleviku vahelised seosed. Kui paljude teiste raamatusaagade eel- ja vahelood jätavad niisuguse minevikusündmuste seostamise väga pealiskaudsele tasemele ja keskenduvad tegelikult ainult uutele leiutistele, siis "Paul of Dune" suudab tõesti mõlemat teha.

PARIM ONE-LINER:
See on raamat, mitte film, okei? Sama hästi võiks hakata tolkiaanast paremaid lauseid otsima.

TOBE POLIITILINE SISU:
Keeruline. Poliitika oli Frank Herberti jaoks läbivalt oluline teema. Üldiselt ei tunnistata tulevikuühiskonnas muid valitsemisvorme peale ainuvõimu, ent kirjanik püüab fakti, et tema peategelased on enamuses türannid või nende veendunud pooldajad, pehmendada nende positiivsete külgede ning heade motiividega. Korduvalt rõhutatakse, kui korrumpeerunud ja mandunud eelmise imperaatori, Shaddam IV valitsus oli, ja kui ülevasse tulevikku kwisatz haderachi visioon inimkonna juhatab. Düüni saaga viimastes raamatutes, kümneid tuhandeid aastaid hiljem, pole sellega küll juhugi jõutud. Minu arvates võib kogu (Paul Muad'Dib'i) poliitilise sõnumi kokku võtta Asimovi robootika nullseadusega, et "sina ei pea mitte laskma oma tegutsemise või tegutsematuse tõttu inimkonnal hukka saada".

MEELDEJÄÄV SURM:
Kõige põnevamaid surmasid eriti detailirikkalt ei kirjeldata, ehkki seotud tegelased nende toimepanemisest tavaliselt üsna suures vaimustuses on. Valdav enamus tapmistest toimub vana hea noa abil. No olgu, Ecazi suurhertsogi hirmpaks mõõgameister saab saeketastega päris toredasti läbi hekseldatud. Suurem osa surmasid on päris meeldejäävad, ehkki kordavad üksteist; hea on lugeda, kuidas tähtsamad tegelased, kes on eranditult imehead võitlejad, kõikvõimalikke "eliitsõdureid" kümnete kaupa salatiks hakivad. Kuigi "Düün" pole mingil juhul action-ulme, on seal võitlemisel tavalisest veidi olulisem, otsustavam ning läbimõeldum roll.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Veidral kombel mitte. Düüni universumis on, nagu teada, Suure Konventsiooni järgi tuumarelvade kasutamine äärmiselt keelatud tegevus. Raamatu lõpus toimub küll kolme planeedi sõjaline steriliseerimine, kuid seda muude vahenditega. Et teid aga mitte väga kurvastada, siis "Düüni Paul"'ile kronoloogiliselt eelnev "Düün" kui ka järgnev "Düüni messias" lõpevad aatomiplahvatustega.

MIDA MA ÕPPISIN:
Mitte kõik raamatute mustkümnendad järjed ei pruugi halvad olla. "Düüni" maailmast on veel palju kirjutada. Vandenõud pole kunagi liiga arvukad ega liiga põhjalikud. Nüüd ma tean, kust tuleb Duncan Idaho lause "esimest korda sain oma mõega veriseks Grummanil".

Wikipedia: kirjanik / teos

Jack Kerouac – "On the Road"

2009-10-24T23:33:00.000-07:00

Ilmselgelt ei vaata ma piisavalt palju (halbu) filme ega jõua neist küllalt kirjutada, et seda blogi stabiilselt elusana hoida. Alates tänasest luban ma endale aeg-ajalt ka muudel kultuuriteemadel sõna võtta, ja alustan ma öösel tööl lõpetatud raamatuga.

Minu teadmised kõigest sellest kirjandusest, mis jääb väljapoole seiklust, ulmet ja ajaloo(teema)list, on paraku üsna olematud. Kerouac'i "Teel" andis kallim mulle lugemiseks karistuseks temale Lovecrafti pähemäärimise eest. Raamatut minu laual nähes tundis ka vend selle ära kui mingit masti olulise teose, kuid kahest mõjukast soovitajast hoolimata venis lugemine mitme kuu pikkuseks tänu inimlikule laiskusele, suurele läbimist ootavate raamatute kuhjale ning pikale puhkusele. Kord asja kätte võtnud, ei pidanudki ma siiski nõnda palju tahet pingutama, kui ma sellise "teistmoodi" kirjanduse puhul kartsin.

Nagu selgus, on Kerouac oluline nimi Ühendriikide möödunud sajandi kultuuris. Tema klassifikatsioon "beat generation"'i alla ei ütle mulle väga palju, kuid see on kuidagi seotud jazzmuusika ning mõnuainetega. "Teel" on autori ümberjutustatud autobiograafia tema Teise ilmasõja järgse nooruse rännuaastatest läbi Ameerika ning funktsioneerib suuresti kui road movie - olles ilmselt ka vastava filmižanri suureks mõjutajaks. Lühidalt kokku võttes reisib minategelane Sal Paradise, oma ebastabiilse sõbra Dean Moriarty andunud jünger, risti-rästi läbi Ameerika, olles pideval bensiiniraha ja muusikaliste elamuste otsingul ning peatuspaikades vältimatult toimuvatel metsikutel pidudel.

Raamat võitleb iseendaga kahe eesmärgi saavutamisel: läbitud paikade ja inimeste kirjeldamine ning Jack'i/Sal'i isikliku nägemuse ja emotsioonide kujutamine. Esimene neist on sajaprotsendiliselt edukas. Ühegi peatuskoha, ühegi teeäärse inimese mõistmiseks oluliste detailide arvelt pole ruumi kokku hoitud, kui autor neid vaid tähtsaks pidas. See on tõepoolest eriline saavutus – mõni muu kirjanik võib raisata gallonite kaupa tinti, loomaks võimalikult põhjalikku ülevaadet millest iganes, samas kui Kerouac suudab paari sõnaga välja tuua olulised, eristavad detailid, ning seeläbi lugejat palju paremini mõistma panna. Tema reisi kui unikaalsete aegruumi hetkede jada peegeldab ka see, et tihti räägib ta palju enam mõnest kummaliste asukatega külakesest kui suurlinnadest, kus ta ometi nädalaid elab. Moraal on ilmselt lihtne: suured asumid sulatavad inimeste ainulaadsuse igavaks keskmiseks maksunimistus, samas kui tõeliselt reisimist vääriv on just eraldatud ning "avastamata" paikade võlu.

Jutustaja emotsioonidest lugemisega on aga natuke teised lood. Täie mõistuse juures ei suudaks ma iialgi rääkida vastu autorile, kes kirjutab kõigest südames toimuvast absoluutselt siiralt, kuid ma kobisen, kui ta oma tundeid glorifitseerib ja üles puhub. Ehkki ma ei pea end kaugeltki tavalise hinge- ja mõttemaailmaga inimeseks meie ühiskonnas, pean ma end autori vaimu vabaduse (kaks sõna) ees sügavalt alandama. Paraku aga maksab see vabadus kätte, kuna Kerouac on äärmuseni sisse võetud oma vaimse puudega sõbrast, suurest juhist ning õpetajast Deanist, kelle igavene rahutus ning impulsiivsus tegelasi ja sündmusi edasi viivad. Umbes teose keskpaigani oli Sal'i entusiasm kamraadi süveneva hälbe suhtes talutav, kuid mingist hetkest hakkas see tõsiselt lugemist takistama ja väsitama – minu kooliaegsel kirjandusõpetajal oleks proosateose Noa-aegse struktuuri säärane rikkumine kindlasti kopsu üle maksa viinud. Pidev ekstaasiseisund muutub rutiiniks, rutiin omakorda tülpimuseks. Vahel soovisin ma Dean'i kui tegelase enneaegset surma, kuid sellisel juhul oleks autor ilmselt raamatu ülejäänud osale mõeldud emotsioonidetulva ühe ropsuga ära kirjutanud ning ma pole sugugi kindel, kas säärast plahvatust tervislik lugeda olnuks. Õnneks võib öelda, et teos ei kulmineeru tunnete laineharjal ning selles mõttes lõpp hea, kõik hea.

Populaarne on rääkida ka raamatute ja nende tegelaste seostamisest lugeja iseendaga. Üht-teist sellest, mida "Teel" räägib ja kirjeldab, suudan ma mõista, ent mitte end sinnasamasse paigutada. Ma olen nagu kääbik - rännukihk on minus üsna sügaval peidus, ent lööb aeg-ajalt ekstreemsetes oludes välja. Kahjuks aga ei pea ma Kerouac'i Ameerika-trippe selleks, mida ma reisimise all mõtlen. Ma olen otsatult rahumeelne ning seiklemine väsitab ja hirmutab mind; mu elu suurim rännuseiklus on olnud pohmellise peaga kusagilt Leedu kolkalinnast järgmiseks hommikuks tööle jõudmine. Isegi mõte ilma kindla öömaja ja rahata teedele minekust täidab mind sügavale turvalisse karpmajja sissejuurdunud inimesele ainuomase õõvaga. See oleks pretsedenditu vabadus, jah, kuid vabadus leida ühesuguse tõenäosusega nii oma satori võõrastest, kummalistest paikadest silmapiiri taga kui iseenda hale düsenteeriline olemus kusagilt Mehhiko kolkahospidalist.

Natuke takistab teosesse sulandumist ka selle liigkülm realistlikkus. Grupp redneckidest vendasid, kes alkoholijoobes sajamiilise tunnikiirusega maanteel sõidavad, on kindlasti eripärasemad kui mõned muud inimesed, kuid niisuguste tegelaste ekstensiivse kirjeldamise läbi loob Kerouac Imedemaa maastikest liiga sünge ja küünilise ettekujutuse mida, nagu Jumal teab, minul terve maailma osas juba vähe ei ole. Autori võimest nähtut sõnades edasi anda ma juba rääkisin, kuid kas autor nägi õigeid asju? Ehk oli see kõik toona tõesti nii, kuid vabadust ja normidest eemaldumist propageeriva raamatu jaoks ei ole selline brutaalsus võibolla parim mõte.

Ma ei suudagi tegelikult otsustada, kas "Teel" tuleb võtta kui autori kõrgelennulist visiooni või kui fotoalbumit; kumbki meetod toob esile raamatu omad head ja halvad küljed. Samas jääbki see minu jaoks ilmselt lahti mõtestamata, kuna mul pole kavatsust teost uuesti kätte võtta – eripärane mälestus ja vastamata küsimused on mõnele asjale just õiged kaaslased; ja lõpliku tõeni ei juhi nagunii ükski tee peale selle, mis viib esivanemate juurde.

Wikipedia: kirjanik / teos

Starcrash (1978)

2009-10-21T06:01:00.000-07:00

Mõni laps jääb eluks ajaks inkubaatorisse.

"Tähesõdade" esimese filmi populaarsusest ei kõnele miski muu nõnda elavalt kui "Starcrash". See tuli välja juba järgmisel aastal peale oma suurt eeskuju ning üritas teda igal moel jäljendada. Ehkki "Star Wars" polnud oma idee poolest midagi uut - pigem vana kosmosefantasy-žanri kõige kuulsam sünnitis - pidasid "Tähevaringu" tootjad teda plagieerimise jaoks piisavalt unikaalseks. Mina vaatasin seda koos Metsavana, Kole-Jaanuse ja mõnede teiste isikutega oravaparteile katust pakkuva (psst!) firma suurepärases projektorisaalis. Pärast veidra ja omapärase Brasiilia õuduka nautimist oli "Starcrash" kui sõõm värsket... vaakumit. Juba pikka ega polnud midagi nii head/halba ja naljakat näinud. Minu halbfilmide edetabelis saab ta kindlasti hõivama üsna kõrge koha.

Kosmose Gildi navigaator? David Lynch, mida sa vaadanud oled?

Nagu öeldud - "Tähesõdade" koopia, aga mõningate oluliste erinevustega. Puuduvad osad neist elementidest, mis George Lucas'e kuulsa teose kuulsaks tegid, nagu head näitlejad, kompetentsed filmitegijad, eriefektid, elementaarne loogika ja kasvõi minimaalne arusaam astronoomiast. Kõiki neid asju üritatakse kompenseerida bikiinide väel kosmoses töllerdava supertibiga ning... David Hasselhoffi(de)ga. Ma ei tee nalja! Päris David Hasselhoff ilmub välja alles filmi lõpul, enne teda figureerib aga temaga äravahetamiseni sarnane, ehkki inetum, muu näitleja. Me mõtlesimegi kogu aja, et see on vana alkohoolik ise. Pärast selgus muidugi tõde.

Pildil: ulmelise joobega kaasnevad hallutsinatsioonid.

Süžeeks on "Star Wars", mille jaburusenupp skaala peal "implodeeruva aju" peale keeratud. Universumis tegutsevad näiteks amatsoonid, kel on olemas kosmosehävitajad, ent kes oma planeedil ratsutavad hobustel ringi, mõõgad käes. Neil on ka Rhodose kolossi mõõtu robot, kellel on tohutud metalltissid ning võime eikusagilt kangelaste selja taha ilmuda. Kurja krahvi Zarth Arn'i baasi ja kangelaste maandumispaiga vahel on nuiadega relvastatud ahvinimeste hõim – tekib küsimus, kes nüüd keda plagieerib, sest ewokid "Jedi Tagasitulekus" on kahtlaselt sellele sarnane lahendus. Kõigele paneb aga krooni pähe režissööri arusaam füüsikast ja astronoomiast. Me saame teada, et vaakum pole kosmoses liikumisel ja ellujäämisel kuigi oluline suurus. Samuti saame me teada, et aeg on rohelist värvi; seda filmi ühes kõige meeldejäävamas kohas, kui imperaator hüüab: "Battleship, stop the time!" ning kui rohelised... lained vaenlase laeva seiskavad. Minu arvates märksa vägevam jõudemonstratsioon kui planeete õhkav Surmatäht. Ahjaa, ning universumi kõige kohutavamad koletised, keda kõik hirmsasti kardavad, on oma olemuselt roosad hõljuvad mullid.

Liig kirglik vahekord robotiga viis jahutusseadme lämmastikuballooni purunemiseni.

Ma ei hakka kogu seda mentaalset kollapsit edasi kirjeldama – ei taha potentsiaalsete vaatajate avastamisrõõmu rikkuda. Üritan mõelda hoopis sellele, missugune efekt võis filmil 70ndate lõpul olla. Teades, et lääne ühiskondade lastele meeldivad igasugused ülespuhutud jaburdused, ei imestaks ma üldse, kui "Starcrash" omal ajal paljudele peale läks. Mis võiks olla lahedam kui valgusmõõgaga David Hasselhoff, kes silmadest lasereid välja tulistab? Mitte miski peale lendava küborgdinosauruse seljas ratsutava David Hasselhoffi, kellel on shurikene eritav valgusmõõk ning kes põrutab oma silmadest laserrakette välja! Ainus takistus tänapäevasele populaarsusele on ilmselt "Matrix"'i stiilis võitlusstseenide puudumine. Khm, khm, äkki peaks uuslavastuse peale mõtlema? Okei, nali naljaks, "Starcrash"'i taolised filmid saavad/võivad/tohivad tekkida ainult üks kord ajaloos; midagi rohkemat oleks juba liiga palju. Ent see üks kord on kõik, mida heaks õhtuseks õlle-ja-filmi kombinatsiooniks vaja.

Raadiumi käitlemine.

8/10

Land of the Lost (2009)

2009-10-20T13:34:00.000-07:00

See on ilmselt alles teine sügava masu ajal tehtud film, mida mul on olnud au näha. "District 9" näitas, kuidas raskel perioodil 30 miljoni dollarilise eelarvega head ulmet teha; "Land of the Lost" aga demonstreerib 100 miljoni dollari loopimist CGI-tuulde ning kultuuritu moodsa noortekultuuri hammasrataste vahele. Kogu vaatamise vältel (alla saja minuti – filmide keskmine pikkus hakkab lühikeseks jääma, ehkki praegusel hetkel ma selle üle ei kurda) mõtlesin ma, miks "Land of the Lost" üleüldse tehti. Umbes poole sellest arutlesin ma ka, miks ma ise oma aega raiskan, ent jõudsin siiski järeldusele, et puhtalt dinosauruste nägemise pärast.

Kas me selle filmi nimel välja surimegi?

Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.

Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.

Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.

Buddha jutluste kõikuv populaarsus.

Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...

Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.

Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).

Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.

Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.

3/10, aga ainult dinosauruste pärast.

American Ninja 4: The Annihilation (1990)

2009-09-28T04:57:00.000-07:00

Kurttummade ninjade viipekeeles tähendab see: "Sinu ema poleerib piimamehe nunchaku't."

KIRJELDUS:
[ei leidnud kusagilt ametlikku. milline uskumatu ebaõnn.]

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Sügavalt kivis eks-sõjaväelasest kooliõpetaja/ninja tapab terroristidest ninjasid.

HOMOEROOTIKA:
Ausalt öeldes vohab selles teoses rohkem pedofiilia kui pederastia. Enamik filmi tähtsatest meestegelastest keerlevad igal võimalusel ümber asiaadist poisi Pango, kes on üksühene vaste Short Round'ile "Indiana Jones"'i teisest osast. Otseste hellitusteni ekraanil muidugi ei jõuta, aga hingeasju antakse edasi 80ndate märulite kohaselt – vägivallaga. Pango esimesel ilmumisel on tal käes sümboolne suurekaliibriline püss, mille kohta ta mainib, et "see võib kergesti lahti minna". Siit edasi kuni lõpuni poeb poiss üha rohkem peategelastele külje alla, olemata kitsi õigel hetkel noore ihu välgutamisega, ning nood tunnistavad tema küpsust ja võtavad ta kaasa suurte meeste asju ajama. Kõnekas fakt on ka see, et Pango, kes tutvustab meie kangelastele filmi ainsat naistegelast, rinnakat brünetti Sarah'it, ei paista naisest sugugi muul moel mõtlevat kui noor sõber. Sarah'il tekib küll kiindumus Sean'i (David Bradley) vastu, kuid mees ise on ilmselgelt ebahuvitatud füüsilisest kokkupuutest naisolevusega, ja pea alati tulevad võitluskunstidega täidetud juhtumised teda kimbatusest päästma. "Navy Seals"'i plagieerimisena kutsutakse Sean'i sidekick otse oma pulmast ära missioonile. Meestevahelised sidemed, eriti need, mis algavad kaklusega, on kõige tugevamad, ning aitavad lõpuks õigetel võita. Pahadel meestele meeldib valimatult oma ohvreid käperdada ja neid tappa, perverdinaeratus näol.

Issanda vits muutis homo-ninjade paraadi paaniliseks põgenemiseks.

LAIBALOENDUS:
Üsnagi auväärsed 51 laipa, kellest enamik on ninjad. Vähemalt teist samapalju tuleb juurde neid, keda löödi oimetuks käte, jalgade jm tömpide esemetega ning kelle surmasid polnud võimalik kindlalt registreerida.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Isegi mina, kes ma olen heitnud pilgu filmimaailma põhjakihti toitva seenetanud kõdulasu primitiivseimate vormide väljaheidetele, pean möönma et "Ameerika Ninja 4" on jalustrabavalt debiilne film. Iga minut "teoses" kätkeb hetki, mis väikseimagi esteedigeeniga vaataja frustratsioonist oigama ja ulguma ajaksid. Kindlasti ütleksid paljud, et neil on tootmisel kasutatud filmirullidest kahju, kuid mina sellega nõustuda ei saa, sest "Ameerika Ninja 4" on oma halbuse tõttu väga naljakas film, ehkki sellise huumori tarbimine paneb oma põntsu lisaks vaimsele ka füüsilisele tervisele.

The Force is strong with this one...

Noh, olgem ausad – enamikes 80ndate märulites on sees vähemalt mitu mõõdukalt ebaloogilist või suisa jaburat momenti, põhiliselt actionstseenide vallas. See on ajastu märk ja tavaliselt osatakse seda ka hinnata. Aga mida võtta ette meie tänase patsiendiga, kelle action-resümees polegi muud kui absurd? Joe Armstrong (Michael Dudikoff) püüdmas hammastega kinni ammunoolt ja seda siis oma kinnihoidjale nendesamade hammastega kõrri löömas? Härrased, palun lahkuge kinosaalist, kui te filmi nautida ei oska. Ja otse loomulikult figureerivad käesolevas kategoorias ka ninjad, kellel pole võitluskunstidest, taktikast või väljaspool kummist piiretega lastetuba ellujäämisest vähimatki aimu. Ninjad, kes pärast pikka ja edukat jälitamist oma saagile (automaatidega relvastatud Delta Force-rühm) üle avara välja mõõkadega peale tungida otsustavad. Ninjad, kes oma ilmselgelt vägevama kung-fu'ga vastast ükshaaval ründavad, sellal kui nende kamraadid veresauna tuima rahuga pealt vaatavad. Ninjad, kes eikusagilt kargavad lagedal maanteel sõitva auto kapotile (ja libisevad sealt muidugi kohe maha). Ninjad, kes kannavad rõõmsates, eredates valgusfooritoonides moonderõivaid. Ja ninjad, kellest osad on isegi oma kohmaka riietuse all silmnähtavalt tüsedad.

"Power Rangers"? Ei, "Ameerika Ninja"...

PARIM ONE-LINER:
Täiesti ootamatult on filmis mitu head one-linerit. Parim neist tuleb terroristide pealikult Ali'lt, kes on just asja eest, teist taga lülitanud sisse oma kohvrisuuruse tuumapommi. Teine pahalane Mulgrew läheb ähmi täis ja vajutab viimasel sekundil süüte välja ning küsib Ali käest käivituse põhjust. Ali vastab õndsa naeratusega: "Mind täitis ekstaasiga teadmine, et ma olin vaid sekundi kaugusel Allahiga kohtumisest." Samalt terroristilt tuleb ka...
...PARIM SURMAEELNE ONE-LINER:
Kui lõpulahing hakkab pahade jaoks käest ära minema, siis põgeneb Ali helikopterisse. Piloot küsib, kuhu sõita. Vastuseks on "Mekasse". Peale seda lastakse helikopter granaadiheitjaga alla.

Jõeninjade häirimine nende loomulikus keskkonnas ainult omal vastutusel.

TOBE POLIITILINE SISU:
Taevas... "Ameerika Ninja 4" on üheks kõige selgemaks tõestuseks keskmise ameeriklase teadmiste ulatuse kohta. Filmi põhisisu toimub nimetus Kolmanda maailma riigis, kus elavad koos 1) neegrid, 2) asiaadid, 3) käterätipead ja 4) inglise kolonistid. Teisisõnu kõik see, mida tüüpiline lõunaosariikide konservatiiv kurjaks ja kahtlaseks peab. Mulgrew ja Ali hoiavad riiki lõa otsas, resideerudes ise vanas kindluses, kus on veepuhastusjaam, vanglakatakombid, ninjade treeninglaager ning tuumareaktor. Riigis on ka vastupanuliikumine, mis koosneb anarhistlikest klišeedest ja sõnasõnalistest arusaamadest "ülla metslase" idee kohta – vabadusvõitlejad on plastmassist sõjakirveste ja odadega tüübid, kellele meeldib lärmata ja kes on riides nagu punkarid, või tegelased "Mad Max"'i filmidest. Otse loomulikult vajavad nad omale abiks paari ameeriklast, kes neid siis võidule juhataksid.

Kui ma islami usku astun, kas osasid neitseid kohe kätte ei saaks, mh?

MEELDEJÄÄV SURM:
Siin juba on midagi! Poomised, põletamised, plahvatused, raiumised... parim on aga see: Dudikoff laseb vaenulike ninjade juhi õhku, visates granaadi laskemoonakastide hunnikusse, kuhu ta ninja just paisanud oli. Järgneb võimas tulevärk, kusjuures Dudikoff ise ja ports pealtvaatajaid on sellest vähem kui meetri kaugusel.

Leia pildilt 15 ninjat.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Peaaegu, aga see hoiti ära võitluskunstide ja vana hea ameerika vaimu abiga.

MIDA MA ÕPPISIN:
Gaasipliitide ja tuumapommide nuppe toodetakse samas tehases; tuumarelval ongi ainult kaks režiimi, "ON" ja "OFF". Uute liikmete vastuvõturituaaliks arengumaade organisatsioonides on tavaliselt kõrtsikaklus. Iga islamifanaatiku lausetes on "uskmatu" sidesõna. Presidentide vastuvõttudel on tavaline, et lossikeldris peab preester samal ajal pihitundi.

Ma lootsin midagi õppida ka keskkonna kohta, sest just sellest oli Dudikoff lastele pajatamas, kui teda välismissioonile viima tuldi. Ta lõpetas koolipäeva kahjuks kohe ära ja ei seletanud teemat isegi ühegi kung-fu löögi abil lahti.

Koduse ülesandena palun teil iseseisvalt tappa 5 ninjat, ja siis sellest referaat kirjutada.

hinne subjektiivselt 7/10
objektiivselt 1/10

Red Scorpion (1989)

2009-09-27T10:33:00.000-07:00

Juba nädal aega kestval köhal on vähemalt see pluss, et ta lülitab oma piinarikkusega välja kõik füsioloogilised funktsioonid, jättes alles puhta, ehkki äärmiselt sapise vaimu. "Puhas" vaim minu kontekstis tähendab, et see on vaja täita halba filmidega, ja võibolla neist ka kirjutada. Seega ma vaatasin uuesti üle "Punase Skorpioni", ja siin on tulemus. Arvustuse kirjutamisel kasutasin Ruthless Reviews'i "80s Action Guide"'i stiili. Teen seda niisuguste teoste puhul ka edaspidi.

KIRJELDUS:
Nad arvasid, et kontrollivad teda. Arvaku uuesti...

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Aaria mees vabastab neegreid kommunismist ja heteroseksuaalsusest.

HOMOEROOTIKA:
Nõukogude inimese kõrged moraalinormid visatakse kus seda ja teist, kui Nikolai Ratšenko (Dolph Lundgren) oma Aafrika-missiooni esimesel õhtul linna peale laiama läheb. Dolph oli 89. aastal oma tippvormis, meenutades mõnelt propagandaplakatilt pärinevat Goebbelsi märga unenägu. Kaadrisse sattunud kohalike ja Vene sõdurite näoilmed räägivad tema õlitatud hiigelkogust selgematki keelt. Teda vaatavad muidugi ka naised, aga üksainus neist, kes lähenemiskatseid teeb, lükatakse pilku pööramata ja sõna lausumata teelt kõrvale. Edaspidi ei üritatagi naiste olemasoluga seda filmi risustada, vaid keskendutakse Dolphi näitamisele võimalikult napis riietuses.

Niiske, trimmis meheliha. Ärge häbenege, kõlbab taustapildiks küll. Muide, skorpionimärk tähistab pügmeede juures viljakust.

Kommunistid, kelle hulka Dolph algul kuulub, on kahjuks aga liiga väikeste riistadega ja seega läheb läheb ta üle revolutsionääride poolele, sõbrunedes tüütu ameeriklasest reporteri ning taltsutamatute Aafrika meestega, sealhulgas ka filmi muu süžeega täiesti mitteseotud pisikese, aga kogenud pügmeesõdalasega, kes on vaata et välja karanud legendaarsest teosest "The Gods Must Be Crazy". Temaga toimub eriti sügav vennastumine ja lisaks oma salapaikade tutvustamisele õpetab ta meie kangelasele ka skorpioni kombel jahipidamist (mis tähendab ilmselt teiste meeste äkilist salvamist pika ja kõva ihuliikmega, ehkki seda otseselt ei demonstreerita). Igal juhul on selles filmis palju-palju higiseid kontakte kirglike meeste vahel – isegi Nõukogude armee poolt jälitatuna leiab Dolph aega, et lahti riietuda ja sõpradega järve hullama minna.

Mõned pildid ei vaja allkirju.

LAIBALOENDUS:
Pliiatsiga järge ajades tuli kokku 104 tapetut, mis on isegi 80ndate märulite jaoks hea tulemus. Enamus neist saavad otsa kuulide või plahvatuste läbi. Leidub ka väga palju kukkumisi kihutavatelt sõidukitelt, mille tulemused polnud kindlad, ja mida ma seega sisse ei arvestanud; nagu ka külatäis pärismaalasi, keda helikopterilt mürgiga üle kastetakse.

Isegi aktiivsoomusest voorusevöö ei kaitse punaseid Dolphi 200mm peenisepikenduse eest.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Spetsnaz'i supersõdalane avastab endas poolehoiu rõhutud rahvaste vastu ja võsaküti hinge, ning asub neid kahte suure hulga laskemoona abil ellu viima – kui halb saab selline film olla? Selgub, et üsna kohutav, kuigi "Punane Skorpion" pole siiski 80ndate märulite kõige alumises kategoorias (Chuck Norrise "Invasion U.S.A" ja "Delta Force"; Patrick Swayze'i "Red Dawn"). Filmi nõrgim/tugevaim külg on tema absurdsus – Arnoldi kehamassi ja Wilt Chamberlaini pikkusega Dolph Lundgren bušmanidega sõbrunemas ja nendega sigu küttimas, sellal kui tema sõbrad kommudega elu ja surma peale võitlevad, on spektaakel omaette ja ei saa pärineda ühegi teise kümnendi linateostest. "Ajastutruu" on ka see, kui ta end sõdurite kõrtsis purju joob, kakluse korraldab ning Tuvalu aktsendiga "Internatsionaali" lauldes välja vaarub. Üldiselt aga summutatakse teose kõik kaheldavad küljed aktiivse tulevahetusega, mida saadab kas reibas saksofonimuusika või Little Richardi hitt "Long Tall Sally".

Sõjakoledused.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks ei ühtegi, mis oleks meelde jäänud. Dolph ei ole siiski Arnold, ja ta tapab üldiselt sõnagi lausumata. "I am still Spetsnaz... but I'm not one of you...", kõlas enne paha kindrali vägivaldset lõppu, kuid mida see tähendab, pole minule teada. Ameeriklase suust tuleb üks hea lause: "What with you, pal? Big Brother never teach you to swim?"

Täitmas seakasvatuskolhoosi viisaastaku puudujääke.

TOBE POLIITILINE SISU:
Mõnedel kommunistidel on hing ja nad on võimelised headuseks ja halastuseks? Häh. Muu polegi ehk niiväga tobe – põhiroll on Reagani perioodi nõukogude-vaenulikkusel, mida sobib hästi kandma konflikt kusagil Aafrikas, kus Vene ja Kuuba väed üritavad kohalikke hõime maha suruda. Teisisõnu täiesti harilik 80ndate situatsioon, mille lahendab arhetüüpne õlitatud Aaria mees.

Пусть всегда будет солнце, Пусть всегда будет небо...

MEELDEJÄÄV SURM:
Siingi pole midagi jalustrabavat. Parim on kolonel Zayas'i (Carmen Argenziano) surm: ta ähvardab Dolph'i üüratu granaadiga, kui Dolph tal kuulipildujaga käe otsast laseb ja putket teeb. Kolonel jääb arbitult oma granaati hoidva käe poole küünitama, kuni ta koos majaga õhtu lendab. Mainitud käsikuulipildujaga, muide, hävitatakse ka venelaste kuulikindlalt soomustatud HIND-lahinghelikopter. Et nagu paar kuuli ja õhku ta lendabki. Milleks need afgaanid ikkagi ameeriklaste Stinger-rakette vajasid, kui nad Nõukogude liidu vastu sõdisid?

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei, aga väikese linna jagu asju lendas õhku küll. Filmil olla ka teine osa; võibolla seal on.

Siinai kõrb. Vasakult: Mooses, Aaron, Jehoova.

MIDA MA ÕPPISIN:
Paksud lärmavad Ameerika ajakirjanikud suudavad kriitilisel hetkel kõrbest suurtükkidega välja ilmuda. Igas korraliku Nõukogude väeosa koosseisus on sadistlik piinadoktor. Legendaarselt inetu Brion James ei ole vist mitte kunagi positiivset tegelast mänginud.

Vastupanuliikumise juht, vapper kõrbepoeg, sünge revolutsionäär.

8/10

Priidu Viis Lemmikfilmi ja Kuidas Neid Vaadata

2009-09-03T14:27:00.000-07:00

Tere jälle! Ma pole sitaks ammu siia midagi kirja pannud, aga et ma käisin filmiblogijate kokkutulekul, siis pean oma sealviibimist ju kuidagi õigustama. Ehk saab blogi jälle käima. Nautige minu hingepuistamist oma viie lemmikfilmi teemal ja koguge kasulikke nõuandeid nende vaatamiseks ja minuga õigel moel suhtlemiseks.

5. PRINCESS MONONOKE

miks? Ma ei kannata üldjuhul animet ega animatsioone, aga see film oli armastus esimesest silmapilgust. Visuaalne külg on suurepärane: Jaapani joonisfilmidele omased rõhutatud näoilmed ei ole liiga rõhutatud, maastiku- ja taustavaated on fantastilised, tegevuspaigad on fantaasiaküllaselt välja mõeldud ja kujutatud. Stoori on tuntavalt, nauditavalt ja VAJALIKULT allegooriline. Ja nagu kunagi aastate eest telekavas kirjutas, on siin "sügavamadki tegelased kui "Sõrmuste Isandas"".
kus vaadata? Kodus normaalses asendis diivanil istudes. Ehkki loodus on teose läbiv teema, ei kujuta ma seda ette kusagil vabas õhus projektorist tulevana.
mida juua? Tegemist on keskkonnateadliku ja kunstilise filmiga ja vein peaks olema esmane pakkumine. Et minu seedimine veini kuigi hästi ei talu, siis pakun ma välja Minttu (soovitavalt ümmarguses, või siis nelinurkses klaaspudelis Soome oma), mida ma ise viimati Mononoket vaadates tarvitasin. Liviko toodetud "Minty" kõlbab kah, aga viidates selle kangusele (õõvastavad 50%), tuleb ettevaatlik olla. Ma lihtsalt ei taha teada, missuguseid assotsatsioone vaataja peas võib luua kiirelt pruugitud kange alkoholi ja kõnelevate metssigade sümbioos. Absindist hoidke IGAL JUHUL eemale.

4. THE 13th WARRIOR

miks? Enamik ajalooliseid filme on liiga eepilised või liiga ebausutavad. M. Crichtoni raamatu järgi tehtud "13. Sõdalane" aga annab mõnusa pildi viikingite ühiskonnast ja keskaegsete kultuuride põrkumisest - täpsemalt just niisuguse pildi, nagu keskmine vaataja ette tahab kujutada. Fantasyks seda nimetada oleks samas patt, sest midagi otseselt üleloomulikku ei toimu. Kes on wendolid? Kas neandertaalid, berserkide hõim või kujutas tsiviliseeritud araablane üht vähe metsikumat rahvagruppi lihtsalt veidi rõhutatud barbaarsuse ja kannibalistlikkusega ette? See polegi lõpuks tähtis - oluline on brutaalne mõõgamäng, huumor ning hea muusika.
kus vaadata? Tegelikult ükskõik kus, peaasi et eemal LARParite ja teiste pseudoajaloolaste seltskonnast, kes kohe kiivrite jm asjade ehituse üle nurisema hakkavad.
mida juua? Iseenesestmõistetavalt peaks ütlema "mõdu", aga ma pole kunagi õiget mõdu proovinud ja seetõttu ei oska soovitada. Õlu peaks ka ilusasti asja ära ajama. Joo midagi, mis Sulle maitseb, näiteks Aleksandrit. Kui sa aga oled moslem, kellele säherdused paganate joogid on keelatud, siis on viimane aeg usku vahetada.

3. ALIENS

miks? Olge nüüd, igaüks teab, et "Aliens" ja "Terminator 2: Judgement Day" on pidevad nominendid parima actionfilmi tiitlile. Minu arvates on neist kahest käesolev etem. Märul on tõesti üle mõistuse hea, vaheldusrikas, usutav ja efektide poolest ajatult valmistatud. Ja ksenomorfidest ei saa kunagi küllalt, nagu ka kosmosemariinidest ja nende oh kui suurepärasest tehnikast. "Aliens" on põhimõtteliselt täiuslik ulmefilm ja ehkki mitte nii klaustrofoobne ja horrorile orienteeritud kui tema eelkäija, teevad tema head küljed esimesele osale isegi natukesega ära.
kus vaadata? Pimedas kinnises ruumis, soovitavalt ilma fakulteetideta suitsupausi läbiviimiseks. Stereoheli olemasolu on tungivalt soovitatav.
mida juua? Puhast viskit. Tunnistagem, isegi mitmekordselt vaatamisel on selles filmis küllaltki hirmutavaid kohti, mida aitab leevendada üks mõnus scotch. Peale selle on vahva kujutleda end Hadley's Hope'i koloonia koridorides sedasama (tulevikus vist küll sünteesitud) viskit juues ringi vaarumas. Huvitav, kui meiesuguste alkohoolikute sisemusse ksenomorfivastsed kasvama panna, kas neist saavad ka joodikud?

2. COMMANDO

miks? Suurte relvadega softcore-pedeporno! Sa tahad seda vaadata, ehkki see film tuletab sulle igal võimalusel meelde, et Sina ei saa kunagi olema sajandiku võrragi nii palju mees kui kasvõi naised selles filmis. Arnold Schwarzenegger oma kandilise näo, hiigelkeha ja isaarmastusega on kõikehävitav jõud. Mulle ei lähe absoluutselt korda, kas "Commando" oligi tehtud poolkomöödiana või kukkus ta lihtsalt nõnda välja - igasugune naermine (ja seda on palju) muundub ikkagi positiivseks kriitikaks teose aadressil. Lõpptulemus on niivõrd ilus, niivõrd veatu, et tooks peaaegu pisara silma, kui tõelised mehed ainult nutaksid.
kus vaadata? Aastakümne(te) vanuse teleri ja videomaki ühendusest! 80ndate pilt ei ole ikka see, kui sa vaatad teda LCD-ekraaniga arvutist.
mida juua? Niisuguse karvasrindse-meheliku filmi puhul ei tule õieti miski muu kõne alla kui kangem õlu (alates 5% alkoholisisaldusest, soovitan näiteks Saku Rock'i). Ma viitaksin siinjuures Chuck Norrise parimale filmile "Lone Wolf McQuade", kus peaosatäitja suutis meetrise mullakihi alla maetud autost välja rabeleda ainult tänu sõidukis leidunud õllepurgile, mille sisust umbes pool läks kurku ja pool tema maavillase torso sätendama löömiseks. Arnold läigib "Commando"'s muidugi selletagi, aga Sina arvuti taga mitte, pealegi pead Sa end säärast hulka himurat meheliha nähes kuidagi maha jahutama. Muide, kui Sa pakud ürgmeheliku joogina välja näiteks viina, siis oled sa üks kuradima kommar ja varsti on kubernaator relvaga sinu ukse taga.

1. CONAN THE BARBARIAN

miks? Siin ei ole midagi vaielda - see on ja jääb ajaloo parimaks linateoseks. Ja see ei ole kõigest ajudeta möll, kus Arnold natuke imeliku välimusega naisi põrutab ja kulturistidega tapleb, ehkki ka seda leidub ohtralt. Selles filmis on sügavust, mis nõuab suurt süvenemist ja pisikeste nüansside jälgimist. Kuulake maailma parimat heliriba, vaadake äärmuslasest režissööri John Miliuse filosoofia lahtirullumist, nautige absurdselt ilusat käsitööd sõjavarustuse ja Thulsa Doomi maotemplite vallas. Midagi niisugust ei ole kusagil mujal näha. Ja näitlejatööd? Ohhoo, viimne kui üks on omal kohal. Arnold, Max von Sydow, James Earl Jones... Kõik annavad oma panuse brutaalse muinasmaailma kujutamisse, kuhu Conan otsekui valatult passib. Nagu tema looja Robert E. Howard Conani kohta kirjutas: "a thief, a reaver, a slayer with gigantic melancholies and gigantic mirth". Siin on igaühele midagi ja kõike piisavates kogustes. "Conan the Barbarian" on parem kui elu ise.
kus vaadata? Minu juures. Andke ainult teada, kuna soovite - ma võin selle iga kell peale panna, ja ma tõmbasin väga hea kvaliteediga DVD-rip'i.
mida juua? Kui Sinu tähelepanuvõime alkoholile just tugevalt resistentne pole, või kui Sa pole seda filmi palju kordi näinud, siis soovitan juua midagi alkoholivaba, et säilitada Sinu suutlikkust kõiki suurepäraseid detaile märgata. Mina ise ükskord jõin ära kaks suurt pudelit Long Drinki ja olin pärast seda kimpus oma kahele tuttavale seletamisega, miks ikkagi filmi algul toimuv isa monoloog noorele Conanile on nõnda reaganistlik.

Megiddo: The Omega Code 2 (2001)

2009-03-21T09:16:00.000-07:00

Piiblil ja kristlikel teemadel põhinevaid filme on arvukalt ning ameeriklastel ei saa neist kunagi küllalt. Lai sündmuste ja käsitluste valik on sigitanud äärmiselt erinevaid teoseid, alates suurejoonelistest Technicolor-vaatemängudest (The Ten Commandments (1956)) kuni propagandistlike slasheriteni (The Passion of the Christ (2004)). "Megiddo" on hoopis teist masti film ning kristlaste loomingu kohta küllaltki julge, sest jutustab Antikristusest ja maailmalõpust. Žanrilt on ta põnevik, mida autorid on üritanud draamaelementidega sügavamaks ning actioniga põnevamaks teha. Nimetagem teda siis eskatoloogiliseks thrilleriks.

Taheti trips-traps-trulli, aga veri sai otsa.

Teose ülesehitus on võrdlemisi ootuspärane – Antikristuse sünnist kuni lüüasaamiseni. Teda näidatakse algul lapsena, kes justkui "The Omen"'ist välja hüpanud (ülla-ülla?), siis sõjakooli lõpetava šiki noormehena ning lõpuks enamuse ajast täiskasvanud maailmavalitsejana. Antikristuse nimi pole sel korral paraku Damien vaid Stone Alexander, kellel on ka vend David. Filmi põhikonflikt toimubki Stone'i ja tema venna vahel. Olles ilmselgelt heast suguvõsast, kasvavad mõlemad suurteks juhtideks – David presideerib USAs ning Stone omarajatud Maailmaliidus. Lõppfaasis põrkuvad kahe venna sõjaväed Armageddoni lahingus Jeruusalemma lähistel.

Hamas'i uue aasta pidustus Kaljumošee taustal.

Tee maailmalõppu võtab aga aega ja ettevalmistusi ja valdav enamus filmist üritab vaatajale iga hinna eest selgeks teha, kui kalk, salakaval ja vägivaldne üks vend on, ning kui hea inimene teine. Selles osas pole muidugi midagi arusaamatut – "Megiddo" on film konservatiividelt konservatiividele: Ameerika on viimane valguse kants (kuigi veidral põhjusel liitub temaga ka Hiina), Antikristus valitseb Roomast, katoliiklikus kabelis elutsevad põrgusigitised ja pimedusepreestrid, ateismi ja evolutsiooni olemasolugi ei mainita jne. Ei jäeta meelde tuletamata ka piiblitõde, et iga inimene on patune – David himustab oma ligimese Stone'i naist ühe korraliku kristlase kohta vägagi avalikult. "Romeo ja Julia"'likus stseenis sureb naine dramaatiliselt oma armukese käte vahel.

Prints Harry on natsimundri seljast heitnud ja asub võitlusse Kurjusega.

Filmitegijate kristlike väärtuste ja eesmärkide pärast õnnistati neid üsna korraliku näitlejatevalikuga. Antikristust kehastab Austin Powers'i filmidest tuttav Michael York ning Davidit mängib Michael Biehn, kes rohkem kui 15 aastat peale "The Terminator"'it ja "Aliens"'i ikka veel hea välja näeb. Kuid aeg-ajalt ilmuvad täiesti ootamatult ekraanile mitmesugustest muudest teostest ja seriaalidest tuttavad näitlejad. Näitlejatööde üle üldiselt kurta ei saa – on omad hetked nii ühel kui teisel. York paistab Stone'i kehastamist küll liiga palju nautivat ning kuidagi ei saa toda tobedat pedofiili-irvitust tema näolt ära, ent teda tasakaalustab tema sidekick/pressiesindaja, kes on mingit sorti deemon ja kel õnnestub kogu filmi vältel meeldivalt ebainimlik ja õel välja näha.

Mida te mu pisikese tankiga teete?!

Bra'tac maskeeritult salajasel missioonil.

Padukristliku filmina valmistab "Megiddo" siiski mõnes osas pettumuse ka. Klišeed on ära unustatud: mitte keegi pahadest ei kuula heavy metalit, mitte keegi ei ohverda Mustale Isandale lapsi ning ühtegi saba ega sarve pole ka enne lõppu näha. Lõpustseen ja Saatana enda väljailmumine paneb vägeva põntsu teose tõsiseltvõetavusele (ma mõtlen kristlaste jaoks, teiste jaoks pole seda nagunii), sest selleks hetkeks on eelarve nähtavasti otsa saanud ja täis-arvutigraafiline pimedusevürst ei tundu mitte hirmutav vaid kohtlane ja õnnetu näoga. Õnneks pole ta roll kuigi kestev ning ta kaob ekraanilt väävlijärve, mis on kõige viletsa CGI koht.

Piksevarraste laialdasem kasutamine oleks maailmalõpu ära hoidnud.

Juutidel on pidupäev: taevast sajab kuldseekleid.

Filmi lõppvaatus on parimate deux ex machina traditsioonide kohaselt tehtud. Halvad saavad taevaliku Saksa täpsusega karistada ning head jäävad laibavirnade keskele suud maigutama. Moslemid, juudid jt uskmatud üle kogu maailma saavad oma veast aru. Maailmast endast saab troopiline paradiis, sest Jumal nähtavasti teistsugustest ökosüsteemidest ei hooli. Ja ongi kõik. Tsitaat Johannese Ilmutusraamatust lõpetab teose.

Valimiste ajal juhtub teiste kandidaatidega alati veidraid õnnetusi.

6/10

Beowulf (2007)

2009-03-11T08:21:00.000-07:00

Arvutianimatsioonil põhinevad filmid on üks asi, mida ma tänapäevase kinokunsti juures kunagi kannatanud pole (ja ilmselt ei hakkagi kunagi kannatama). Aeg-ajalt ma ehk suudaksingi sundida end mõnda neist läbi vaatama, aga et enamik on lastele mõeldud, siis läheb see karikas minust ikkagi mööda. Nähtavasti pole minus piisavalt "moodsat" mõtlemist, või siis lapsemeelsust (ainuke laste-animafilm, mida ma vaatama nõustun, on "The Land Before Time", aga too pole ka CGI). Meie tänane "Beowulf" sobiks samuti väikestele vaatamiseks, kui seal vohavat vägivalda ning piimariiulite paraadi tagasi tõmmata. Sest stoori ebastabiilsuse, tegelaste kahemõõtmelisuse ning vilkuva-välkuva superkangelase-actioni tõttu ta ühelegi üle 16-sele küll peale minna ei tohiks.

Ilma raskusteta tähtede poole.

Filmile aluseks olnud saagat on, ma eeldan, kõik lugenud. Seekordne adaptsioon teeb loosse mõningaid muudatusi, millest enamik on nii loojate kui vaatajate mugavuse huvides. Samuti lahendatakse Grendeli ja tema ema olemuse ning Beowulfi kroonimise probleemid üsna arukalt ära. Kahjuks tuleb küll möönda, et loo võib igaüks üsna vara ette ära mõelda ning sellest hetkest oli mul edasistest arengutest juba üsna ükskõik.

Vist on orkid on ligidal.

Kuna anglosaksi kirjanduse suurteoses ning filmitegijate kujutlusvõimes nappis seda jumalikku sädet, mis tõelisele kunstile elu annab, siis jäi üle asju mõõga otsa torgata ja õhku lasta, ja seda ka tehti. Sitasti. CGI pole veel piisavalt arenenud, et realistlikke võitlusstseene näidata, ning need tuleb asendada hüppamise-kargamise-lendamisega vähemalt neljas mõõtmes. Nimikangelasel oli tõsiseid raskusi viieks minutikski ühes atmosfäärikihis püsimisega. Seda annab muidugi seletada külma põhjamaa temperatuuriga – ta oli nimelt nii heroiline, et otsustas Grendeli vastu (kellele mõõgaga viga teha ei õnnestu) minna ihualasti ja topeltnelsoniga. Grendelit tahtsid lavastajad kujutada väärastununa, ent paraku viksisid ta üks-ühele "World of Warcrafti" ebasurnute pealt maha. Beowulfi persekannikad said see-eest väga korraliku töötluse – võiks arvata, et nemad ongi teose peakangelased. Tillikat tegevat sangarit nähes kostus peletise suust heakskiitvat üminat ning sellele järgnes destruktiivne armumäng Hrothgari mõdusaalis. Paljude heade pikslite purustamise hinnaga jõuti lõpuks järeldusele, et arvutigraafika on ikka veel lapsekingades.

Pool filmi eelarvest.

Et "Beowulf" kuulsa "300" kiiluvees libiseb, ei tohiks kellelegi uudiseks olla, kuid miks ei võtnud režissöör Zemeckis viimasest eeskuju? "300" on küll film, mida ma otsatult vihkan (nii loo madalalaubalisuse kui tõeliselt tülgastava ideoloogia pärast – film oli põhimõtteliselt ju värbamispropaganda Bushi Iraagi-sõjale), ent sealsete efektide ja võitlusstseenide üle kurta ei saa. Häh, "Beowulf" ei suuda isegi oma valitud stiili hoida – aeg-ajalt ilmutavad end ekraanil kohad, kus tegelaste nägudest on unustatud arvutiga üle käia, või kus nende juuksed-habemed rigor mortislikult jäikadena paigal seisavad. Samuti püsib Anthony Hopkins'i mängitud kuningas Hrothgari määratu (vähemalt 20GB puhast graafilist õõva) õllekõht kummaliselt statsionaarsena ja ei vabise nagu peaks.

SPAAARTAAAA!!!

Kui nüüdseks on jäänud mulje, et ma olen rääkinud ainult efektidest, siis olete õigesti aru saanud. Sest selles filmis lihtsalt pole midagi muud – homoerootilised halva iseloomuga kangelased, tiirased ja lakku täis germaani röövlid ning mõni üksik huvitav koletis ja stseen on kogu austusavaldus, mida kuulsa kangelaskuninga kauged järglsed oma esiisale teevad. Päris-Beowulf pöörab end ilmselt praegu oma Skalunda kääpas ringi ja kiristab hambaid selle saasta peale. Nagu minagi.

Ka väärikas vanuses meeldib kuningas Beowulfile end teiste meeste ees alasti võtta.

2/10

In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale (2007)

2009-03-08T11:42:00.000-07:00

Minul kui tavainimesest mitte palju põhjalikumal filmisõbral on neil päevil raske ilma suurema eeltööta enesele fantasyfilmide vallast vaatamist leida. Suure eelarvega pompöössete teoste kõrvalt ei paista väiksema kaliibriga asjad lihtsalt välja ja seetõttu ongi viimaste aastate kohal minu teadmises üks üsna suur lünk. Kuid mu hiljutisim vaatamine õpetas mulle, et head fantaasiafilmid ei tule mind lihtsalt niisama netiavarustest üles otsima vaid nõuavad ka minupoolset aktiivsust. Käesoleva teose avastasin ma puhtjuhuslikult ühest selleks üldse mitte ettenähtud kohast; eks näis, mis järgnevatel nädatel saama hakkab. Praegu aga filmist "In the Name of the King".

Vältimaks igasugust teenimatut teiepoolset huvi, mainin ma kohe ära, et teose loojaks on kurikuulus Uwe Boll - mees, kes juba aastaid defineerib tänapäevase kinokunsti Z-kategooriat, ehk selle sügavaimat mülgast. "In the Name of the King" peaks kõigi eelduste kohaselt lösutama sealsamas koos autori teiste jubedustega nagu "Alone in the Dark", kuid - oh üllatust - ta polegi NII vilets. Tegu on arvutimängu järgi toodetud filmiga, mis on 99% juhtudest kindel läbikukkumise retsept (ainus korralik sellise taustaga teos, mis mulle hetkel meenub, on esimene "Mortal Kombat"), ent tänane uurimisalune eirab statistilist tõenäosust ja suudab olla kohati lausa nauditav.

Kaunis fantaasiamaailmas kasvavad naised lausa puu otsas.

"Dungeon Siege" oli põgusalt meelt lahutav mitme aasta tagune action-rollimäng, kus nimetu talupoeg päästis miskist Ehb'i kuningriiki kurjade krug'ide käest. Uwe Boll otsustas, et nii põnev stoori on väärt kinokülastajate hämmastusest punnis silmi, ning kirjutas selle ühelauselisest viielauseliseks. Ehb'i kuningriik on nõnda suures ohus, et isegi represseeritud talupojad otsustavad asuda võitlusse orkimaskides näitlejate hordiga. Samal ajal käib kuningakojas võimuvõitlus, mida ei tee sugugi paremaks fakt, et ülemmaagi tütar lööb litsi põhikurjamiga. Seisukord on üsna nadi, kuid krug'e kontrolliv pahalane teeb kriitilise vea, rünnates peategelase kodutalu.

Peategelasele on filmi jaoks nimi antud. Tema nimi on Farmer - isegi ta abikaasa kutsub teda nõnda. Tänapäevasel perekonnanimede ajastul polekski see ehk kõige kohutavam, arvestades mõningaid türgi- ja ingliskeelseid õudusi, millega meie noored emad-isad oma lapsi ristivad. Ent ajal, kui vaest maameest nimetati vajadusel tema talu nime järgi, võis see küll segadusi tekitada. Nt: "Farmer, teid tabati mõisa põllult naereid varastamast. Karistuseks viiskümmend kepihoopi. Mh? Jah, teie, herr Talupoeg Talupoja talust... Matsid, ärge kogunege kõik troppi, malka jätkub kõigile!" Olgu öeldud, et Farmer käitub talupoeglikult kuni hetkeni, mil naine ja poeg on sugulastele külla sõitnud ning krug'id küla ründavad. Sellest hetkest ilmneb tema (ilmselt) kaasasündinud sõdalaseoskus, mis väljendub imeosavas võitluskunstide tundmises. Filmi lõpuni jääb ta truuks oma algsele relvavalikule, milleks on roostes matšeete ning bumerang. Ükski vastane ei suuda end kaua kaitsta võsaraienoa ja rõhutud taluniku järsult prahvatava vimma kombinatsiooni eest, ning järgnebki hakkimisteekond läbi kuningriigi, kus Farmerit abistab kasuisa Norick, kes hoolimata oma kõrgest east vehib kaevurikirkaga vaenuvägesid rappida.

Lihtsa talupoja abstraktne arusaam kirjatarkusest.

Võitlusstseenid, mida leidub meeldivalt ohtrasti, ongi filmi tugevaim külg. Nad on, tõsi küll, kohati väga jaburad, kuid hea koreograafiaga. Pole üldse raske ignoreerida õnnetut tõsiasja, et külamatsid on Ehbi parimad relvakäsitsejad, kui tänu sellele head mõõgamängu jälgida saab. Nimetute krug'ide hordid langevad märkamatult ning võidutsevad inimlikkus, õiglane kättemaks ja eelkõige kuninga ihukaitsjateks olev ninjade salk, kes taplevad "Tiigri ja Draakoni" stiilis. See viimane on muide täiesti tõsi ja juba iseenesest põhjus "In the Name of the King" ära vaadata. Teine põhjus on lõppvaatus peakurjamiga, mis pakub stseene, mille Uwe Boll "Matrix'ist" pihta pani.

Kas sinine pill peabki kõhu lahti tegema?

Kui rääkida nüüd näitlejatöödest, siis ilmnevad siin hämmastused hämmastuse otsa. Režissöör on oma reputatsioonist hoolimata suutnud koondada terve grupi hästituntud näitlejaid: John Rhys-Davies, Ray Liotta, Jason Statham, Kristanna Loken jt. Paraku pole ükski neist oma ülesannete kõrgusel. Ray Liotta kurjami osas annab tõenäoliselt jubedaima etenduse, olles ekraanil ilmselgelt segaduses ning samas uhke oma "Matrix'i" võtetelt pärit nahkmantli üle. Peategelasel, keda kehastab Jason Statham, tundub kõigest sügavalt pohhui olevat, kui matšeetega rappimine välja arvata. Oma tapetud poega mattes paistab ta kurb küll, ent pigem haua kaevamiseks kulunud hea talumaa raiskumineku üle. Norick'ut mängiv Ron Perlman jätkab oma "Pet Sematary'st" tuttava perverdinaeratusega Farmeri kannul käimist ning paistab üle kõige suitsupausi tahtvat. Ehk ainult ülemmaag John Rhys-Davies näitleb enam-vähem korralikult, kuigi kipub liigselt järgima "vana targa võluri" klišeed.

Inetum kui Lemmy.

Kokkuvõtteks: film on neile, keda meelitavad ninjad ja muud osavad sõdalased, kaunid loodusvaated ning nende eest püstloodselt õhus hõljuvate väätidega mööda sõitvad ksenofoobsed feministidest looduslapsed; samuti neile, kes ei pelga kolmandajärgulist stoorit ja näitlejatöid ning karnevalipoest ostetud maskidega orke. Aa, ning paluks mitte lasta end eemale peletada filmi esimesest stseenist, kus armastajapaar voodis järgnevad laused kuuldavale toob:
N: I knew you'd come.
M: I told you I would.

hinne subjektiivselt 7/10 (puhta entertainment value pärast); objektiivselt 4/10